Kas pankrotiseaduse muutmine julgustaks panku laene andma, arutlevad aripaev.ee õigusblogis advokaadibüroo Sorainen partner Reimo Hammerberg ja jurist Jane Eespõld.
Olukorras, kus pankadest laenu saamine on muutunud väga keeruliseks, on igapäevaseks muutunud arutelud, kuidas pangad saaksid jätkata ettevõtjate finantseerimist ning mida valitsus saaks selleks teha. On räägitud erinevatest võimalustest suurendada pankade kindlustunnet, sh anda laene ja garanteerida laenuvõtjate kohustusi.
Selliste arutelude valguses on sobiv mõelda, kas mõne olemasoleva seaduse muutmisega saaks (kasvõi natukene) selle eesmärgi poole liikuda. Järgnev ongi ettepanek laenuandjate positsiooni parandamiseks tagatise hoidmisel ja realiseerimisel.
Pankade laenud on tavaliselt tagatud pandiga ettevõtja varale (nt kinnisasjale või laenusaajale kuuluvatele väärtpaberitele). Laenu andmine või sellest keeldumine sõltub muude asjaolude kõrval suuresti ka tagatise realiseerimise võimalusest. See tähendab, et laenu andes esitab pank endale ja laenusaajale tõenäoliselt järgmised küsimused:
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kas tagatist on võimalik realiseerida?
Kuidas on tagatist võimalik realiseerida?
Mis aja jooksul on tagatist võimalik realiseerida?
Mis hinnaga on tagatist võimalik realiseerida?
Kas pank kontrollib tagatise realiseerimise protsessi?
Ehk lühidalt – kui suur on võimalus musta stsenaariumi puhul tagatise realiseerimisel laenatud raha tagasi saada?
Neile küsimustele vastates teab pank, et pandipidaja olukord erineb kehtiva õiguse kohaselt oluliselt enne ja pärast laenusaaja pankroti väljakuulutamist. Kuna keerulises majandusolukorras on mitmed pankade poolt finantseeritud ettevõtjad sattunud pankrotiohtu või juba läinud pankrotti, siis muutub pankrotirisk aina reaalsemaks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Võtame näiteks olukorra, kus pank on andnud laenu, mille täitmise tagatiseks on pant aktsiatele. Pandilepingus on kokku lepitud, et pandipidaja võib tagatise realiseerida täitemenetluseta. Laenuvõtja ei täida oma laenulepingust tulenevaid kohustusi ning pangal tekib pandipidajana tagatisvara müügiõigus. Vaatamegi järgnevalt panditud vara (st aktsiate) realiseerimise erinevust pankrotimenetluses ja pankrotimenetluse väliselt.
Pandipidaja võimalused tagatist kontrollida enne pankroti väljakuulutamist
Enne pankroti väljakuulutamist võib pandipidaja realiseerida tagatist, st müüa aktsiaid nii nagu pooled lepingus kokku lepivad (seaduses sätestatud mööndustega). Pandipidaja saab valida müügi viisi, juhtida ja kontrollida müügiprotsessi. Tagatise müümise korral saab pandipidaja rahuldada oma nõuded kogu aktsiate müügihinna arvelt.
Pangal on sageli võimalus võtta aktsiad panti finantstagatisena. Sellisel juhul võib aktsiate käsutusõigus (sh õigus aktsiad müüa) minna aktsiate omanikult pangale üle juba tagatise seadmisel. Laenuga võlgu jäämisel võib pangal muude õiguste kõrval olla õigus aktsiad võla katteks endale võtta.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et enne pankrotimenetluse väljakuulutamist on pandipidajal ka tegelikult õigus panditud asja suhtes, mis on ka pandiõiguse eesmärk.
Pärast pankroti väljakuulutamist pandipidaja õigused vähenevad oluliselt
Pankroti väljakuulutamisest muutub kogu laenusaaja vara (sh panditud aktsiad) pankrotivaraks. Kui pank on aktsiad panti võtnud finantstagatisena, siis kaotab ta pankroti väljakuulutamisel aktsiate käsutusõiguse (sh õiguse aktsiad müüa). Pärast pankroti väljakuulutamist toimub panditud vara realiseerimine pankrotiseaduses toodud korras ning seda protsessi kontrollib pankrotihaldur, mitte pandipidaja. Pankrotiseadus lubab pandipidajal küll vallaspandi eseme (nt panditud aktsiad) ise müüa, kuid seda ainult pankrotihalduri nõusolekul.
Pandipidajale tähendab pankroti väljakuulutamine esiteks seda, et tagatise realiseerimine jääb pankrotiseadusest tulenevate tähtaegade tõttu venima. Pankrotihaldur saab aktsiate müüki alustada pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut, mis toimub mitte varem kui 15 päeva ja mitte hiljem kui 30 päeva pärast pankroti väljakuulutamist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teiseks, kuigi pandipidajal on eesõigus panditud vara müügist saadud rahale, võib sellest rahast kuni 15% minna pankrotimenetlusega seotud kulude (sh pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikmete tasu) katteks. Seega saab pandipidaja pankrotimenetluse puhul arvestada ainult 85%-iga aktsiate müügihinnast.
Kolmandaks ei pruugi pankrotihaldur suuta müüa tagatist sama kõrge hinnaga, kui seda teeks pandipidaja ning seetõttu võib pandipidaja nõue jääda osaliselt või tervikuna rahuldamata. Kuna pankrotihalduril on lisaks aktsiate müügile veel mitmeid pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi, siis võib pangal pandipidajana olla rohkem teadmisi tagatise kohta ja suuremad võimalused tagatise edukaks realiseerimiseks. Eriti asjakohane on see mitme panga poolt ühiselt antud laenu (sündikaatlaenu) puhul, kus pandipidajaks ehk tagatisagendiks määratakse üks pank, kelle ainsad kohustused ongi seotud tagatisega. Sellise struktuuri kasutamine on tavaline välispankade poolt antavate sündikaatlaenude puhul, mille summad ulatuvad sadadesse miljonitesse kroonidesse.
Ehk kokkuvõtvalt – pandipidajal ei ole enam kontrolli panditud aktsiate üle (nagu tal oli enne pankrotimenetluse algatamist), vaid lihtsalt eelistatud nõue pankrotimenetluses.
Mis oleks lahendus?
Pankade ja teiste laenuandjate kindlustunde suurendamiseks võiks kaaluda pankrotiseaduse muutmist pandipidaja suhtes sõbralikumaks. Pandipidaja kindlustunnet saaks suurendada sellega, kui pandipidaja, kelle nõue on täielikult tagatud pandiga, ei peaks üldiselt osalema pankrotimenetluses. Panditud vara võiks olla pankrotivara hulgast välistatud ning pandipidaja peaks saama panditud vara realiseerida pankrotimenetluse väliselt. Panditud vara müügist saadav raha, mis ületab pandipidaja nõuet, läheks pankrotivara hulka.
Sellised muudatused võimaldaksid tagatise kohta eeldatavalt rohkem infot omaval pandipidajal müüa tagatis võimalikult kõrge hinna eest. Samuti ei tuleks järgida pankrotiseadusest tulenevaid menetlustähtaegu ning tagatist saaks seega viivituseta realiseerida. Pandipidajal oleks ka tegelik eesõigus tagatise realiseerimisest saadavale rahale, kuna sellest ei läheks osa pankrotimenetlusega seotud kulude katteks. Viimane eelis on olulisem juhul, kui panditud vara saab realiseerida ilma täitemenetluseta. Tagatise müük ilma täitemenetluseta on võimalik näiteks aktsiate pandi puhul. Panditud vara müügi korral täitemenetluses tuleb arvestada täitekuludega.
Vastuargumendid muudatusele? Mitte eriti veenvad
Loomulikult kaasneks selliste muudatustega ka teatud riskid. Näiteks võib teatud juhtudel olla mõistlikum müüa kogu pankrotivara tervikuna, mitte panditud vara eraldi. Samuti ei pruugi pank olla huvitatud tagatise realiseerimisest oma nõudest kõrgema hinnaga. Neid riske on teatud määral võimalik maandada, kuigi võib-olla mitte täielikult.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Pandipidaja rolli muutmine pankrotimenetluses tooks kindlasti kaasa arutelu pankrotimenetluse põhimõtete rikkumise üle. Eelkõige tuleks kõne alla võlausaldajate võrdse kohtlemise ja võlausaldajate kollektiivsuse põhimõtete rikkumine. Tuleb aga arvestada, et pandiga tagatud võlausaldaja ja tagamata võlausaldaja ei ole võrdsed ka enne pankrotimenetlust. Seetõttu ei tuleks ebavõrdses seisus olevaid võlausaldajaid muuta võrdsemaks ka pankrotimenetluses.
Kuidas on pandipidaja roll reguleeritud mujal?
Mitmete riikide seadused ei nõua pandipidaja osalemist pankrotimenetluses või nõuavad seda ainult erandjuhul ning võimaldavad seega pandipidajal realiseerida panditud vara pankrotimenetluse väliselt. Näiteks Soomes saab pandipidaja realiseerida panditud vara pankrotimenetluse väliselt.
Kokkuvõte – kuidas edasi?
Arvatavasti ei too pankrotiseaduse muutmine praeguses majandusolukorras kaasa pöördelist muudatust. Samas oleks see siiski üks konkreetne samm pankade ja teiste laenuandjate kindlustunde suurendamiseks. Kui selliste muudatustega suureneks ettevõtjate laenu saamise võimalused, siis võiks muudatuste tegemist kaaluda. Täiendavalt peaks analüüsima, kuidas ja milliseid sätteid täpselt muuta.