Ühiskonna arengut toidab uuriv ajakirjandus

Äripäev saab homme 25aastaseks. Mina olen Äripäevas töötanud 23 aastat ja tean muidugi hästi, et lugeja jaoks pole midagi igavamat kui  ettevõtte juhi pikk monoloog oma firma kuulsusrikkast minevikust. Ehkki Äripäeva puhul oleks ju, millest rääkida. Näiteks sellest, et napilt kümnekonna aastaga jõudsime Eestis majanduslehe tellijate arvult riigi elanikkonna kohta Euroopa tippu või et oleme kestvalt kõige paremini majandatud Ida-Euroopa ärileht. Aga olgu, jätan selle pajatuse järgmiseks sünnipäevaks ja kirjutan hoopis uurivast ajakirjandusest.Eesti meedia jaoks oli ajaloo kõige õnnelikum aasta just nimelt 1989. Septembris alustas ilmumist Eesti Ekspress ja mõni nädal hiljem Äripäev. Kaks täiesti erinevat väljaannet. Ekspressi käivitas nullist Hans H Luik. Põnev mees, kes suutis ennast üles töötada entusiastlikust kultuuriajakirjanikust läbiläbilöögivõimeliseks ärihaiks. Äripäeva seevastu käivitas enam kui 200aastase ajalooga Rootsi suurim kirjastaja Bonnier, kelle jaoks oli see esimene majandusleht väljaspool koduturgu (Eestist innustust saades lisandus neid hiljem ridamisi üle kogu Euroopa). Kartmata suuri sõnu, usun et järgnevate aastate kogu Eesti meedia  kiire arenguga oluliseks katalüsaatoriks olid just need kaks sündmust. Näiteks Lätis ja Leedus, kus oma Äripäeva ja Ekspressi ei tekkinud, on meediapilt tänaseni Eestist üksjagu kahvatum. Kahe ajalehe arengulugu on olnud  väga erinev, oleme küll otsapidi teineteisega konkureerinud, vahel ka tülitsenud, kohati kadestanud, kuid ometi teineteist alati respekteerinud (loodan, et Hans on päri).1990. aastal tekkis Eestis meediaväljaandeid nagu seeni pärast vihma. Kogu meediamaastik oli sündmuste poolest erakordselt tormiline. Tallinna suured päevalehed loovutasid positsiooni Postimehele. Õige mitmed lootusrikkad alustajad läksid kuulsusetult hingusele. Ainsad suured, kes suutsid ajaloost läbi murda ja hoiavad oma hiilgust tänini, on Ekspress ja Äripäev. Miks need kaks nii erinevat väljaannet seda suutsid ja teised mitte? Põhjus on lihtne. 1995. aastast antakse välja Eesti mainekamat ajakirjandusauhinda Bonnieri preemiat. Kui kokku lugeda  nominendid, siis Ekspressi ja Äripäeva ajakirjanike töid on nende hulgas rohkem kui kõiki ülejäänuid kokku, ja nii aastast aastasse. Nomineeritud artiklid paljastavad võimu ja raha vahekorda. Teostavad ühiskonna valvekoera rolli. Teevad uurivat ajakirjandust,  mis on avalikkuse jaoks meedia kõige tähtsam funktsioon. Ühiskonna sotsiaalne ja majanduslik areng on alati otseses sõltuvuses uuriva ajakirjanduse tugevusest.See pole lihtne. Sa pead leidma ja hoidma parimaid kirjutajaid. Rahuldama hästi ka lugejate vajaduste laia spektri teisi elemente.  Uuriva paljastava ajakirjandusega käib alati kaasas konfrontatsioon poliitilise ja majandusliku eliidiga. Viimased püüavad sind mõjutada küll heaga, küll kurjaga. Kui kumbki ei aita, siis ollakse valmis diskrediteerima kõigi relvadega ajakirjanikku või väljaannet, kes on neid seganud esitamast oma tõde üldise tõe pähe. Kuid lugeja ei ole loll ja tunneb hea ajakirjanduse alati ära. Hea ajakirjandus on aga võtmefaktor, mis muudab väljaande kasumlikuks ja jätkusuutlikuks. Mida aeg edasi, siis seda tugevam on minu veendumus selles lihtsas tões.Kunagine püstolreporter Janek Mäggi, kelle tore meenutus samuti täna ilmub, oli kindlasti Äripäeva uuriva toimetuse kujundamise alguse võtmeisikuid. Võin kinnitada, et mida rohkem ta eliidile „pasunasse andis“, seda kiiremini tõusis ka tema palk. Mina aga jäin lõpuks alla, ei suutnud teda tõesti veenda, et Äripäeva reporteri töö on atraktiivsem kui suurpanga asepresidendi oma. Õnneks oli meil Janeki kõrval rida teisi sama võimekaid tegijaid, kes on ahvatlustele vastu pannud ja jätkavad Äripäevas ka täna.Aga pole mõtet minevikku kinni jääda. Mulle meenuvad siinkohal ühed minu enda palgaläbirääkimised, kus nõukogu esimees ütles: „Igor, sulle ei maksta mitte selle eest, mida sa oled ära teinud, vaid ainult selle eest milleks sa tulevikus suuteline oled.“ Tulevik on aga Äripäevale erakordselt põnev, arvukad uued ärisuunad ja interneti avarad võimalused, täiesti uus maailm. Samas pole aga edumudel muutunud. Kui me suudame teha väga head ajakirjandust, siis tõusevad meie aktsiad ka järgmised 25 aastat. Soovin Hans H Luigele ja Eesti Ekspressile sama.