Kuhu kaob raha? Seisakusse

Stagnatsioon algas siis, kui kõik oli väga hästi ehk 10 aastat tagasi. Siis oli korraga kõik väga halvasti ja pärast seda on kõik ühtemoodi.

Kümme aastat on pikk aeg. Meid ümbritsevas meediamaailmas on kõik muutunud. Tekkinud on YouTube, Facebook, Twitter, iPhone, Android, tahvelarvutid, big data ja mis kõik veel. Mitte ainult tekkinud, vaid muutunud käsiteldamatuteks hiiglasteks.

Me elame presidendi sõnutsi kõige progressiivsemal maal, aga meie ettevõtete meediakasutus on 20. sajandis.

Meie meediad kiratsevad, kuid samas pole nad tegelenud karvavõrdki innovatsiooniga. Iga kliendi pealt makstakse meediaagentuuridele preemiaid selle asemel, et investeerida see raha oma kaasajastamisse ja seeläbi turundusahela väärtusloomesse.

Iga seistud päevaga muutub Eesti rahvuslik meedia haavatavamaks ja seeläbi raskemaks ning kallimaks. See on Ouroboros – uss, kes sööb oma saba. Midagi ei saa muuta, kuna see viiks ju turu kreeni ja sellest pole keegi huvitatud. Tähtis on hoida status quod, mitte liikuda kaasa aja ning tarbijaga. See saab toimuda niikaua, kuni lõpuks kampaaniad üldse ei toimi, aga maksavad tohutuid summasid. Me oleme sellele punktile ohtlikult lähedal.

Meie räägime sots-dem vaatest sihtrühmadele – tsiviliseeritud maailm räägib tarbija vajadustest.

Me räägime frequency'st – mujal räägitakse reach'ist.

Me räägime sotsiaalmeediast – mujal räägitakse suhtlust lisaväärtusena omavatest tasulistest meediakanalitest.

Me räägime viral'ist – mujal seda väljendit isegi ei tunta enam.

Me räägime tunnihindadest – mujal räägitakse Return On Media Investment'ist.

Me räägime internetist – mujal räägitakse digitaalsest omnimeediast.

Me mitte ei ole muust maailmast maha jäänud – me elame teisel planeedil. Ja see ei ole see planeet, kus elab meie president või endine peaminister.

Väga kallis on hoida vana mudelt. Tänu suurele mahajäämusele pole kümne aastaga raha juurde tekkinud, aga elu on läinud kaks korda kallimaks. Vähem kui viie aasta pärast kaovad lähiturgudelt suured paberlehed. Ilmselt kaob ka klassikaline staatiline välimeedia. Kaovad telekanalid sellisel moel, nagu meie neid täna tunneme.

Me ei ole selleks valmis.

Ja siis kukub kogu vana fassaad kokku, kuna Google, Apple, Facebook, Twitter, HBO, Netflix ja Spotify ei maksa väikestele Eesti meediaagentuuridele kickbacke. Kaob müügivõrk ja kaob rahvuslik meedia. Kaotajaks on Eesti rahvas ja laiemalt vaadates meie kultuur. Majandusest rääkimata.

Täna on kõige kallimaks asjaks seisak, kuna maailm tormab väga kiiresti edasi. Eestis tegutsevate rahvusvaheliste suurkorporatsioonide tippjuhid teavad seda. Seda teavad ka siin esindatud meediaagentuuride peakontorid Londonis ja New Yorkis. Aga motivatsioon Eesti turgu muuta on olematu, kuna nii, nagu kogu aeg on tehtud, on lihtsalt väga mugav – pigistaks sellest sidrunist veel midagi välja.

Janeck Uibo tõi aasta alguses elevandi korraks kapist välja, mis kiiresti sinna tagasi topiti. Enamik reklaamiandjaid ei saanud arugi, mis juhtus. Rõõmsalt makstakse päris suuri summasid näiliselt 0% vahendustasuga meediaplaanide eest. Süvenemata, et kuidas need kümned meediaagentuuri inimesed siiski päeva lõpuks oma palga välja teenivad.

Sama suhtumine laieneb selle ahela kõigile osapooltele – ka loovagentuuridele. Näiteks riigi suured laevad EAS ja Kredex maksavad rõõmsalt täna ühele agentuurile viis eurot tunni eest, endale aru andmata, et tegelikult on selline tunnitasumäär seadusevastane – igal juhul peab see agentuur riiki petma, et inimestele kasvõi miinimumpalka maksta. Rääkimata kalliste programmide, arvutite, koolituste ja üüri eest tasumisest. Kõik teavad, et hinnaalanduse absoluutne minimum on ümmargune null, mis tähendab, et alles jäävad vaid tühjad pihud.

Inimintellekti väärtusetuks tunnistamine ning vaikimisi eeldamine, et küll ta kusagilt elamiseks vajaliku raha kokku varastab, on väga tuttav ühest teisest ajastust, kus indiviid polnudki oluline. Vihje korras võin öelda, et see kaardimaja kukkus kolinal kokku paarkümmend aastat tagasi. Jõgi voolab ikka lõpuks sinna, kus tal parem voolata on.

Lõpetuseks: meedia ja tema müügivõrgustiku kui kõige kallima ahelaosa status quo ihalus pidurdab Eestis äri tegemiseks vajaliku turunduse ökosüsteemi arengut. Kusjuures kaotajaks on lõpuks see, kes rõõmsalt kogu selle jama kinni maksab – klient.

Ma tahan toonitada, et paigalseis ei ole kunagi paigalseis, vaid see on tagasiminek. Ja see, kes jääb ripakile, süüakse suurte ja tugevate poolt lihtsalt ära – see on loodusseadus.

Oma mätta otsast tahan lihtsalt lisada, et reklaamiagentuuride kliiniline surm Eesti turul ei pruugi olla väga kaugel. Kui see peaks juhtuma, siis teile teadmiseks, et Eesti kõige kallima agentuuri ja lähima Soome agentuuri tasude vahe on endiselt minimaalselt kolmekordne. Rootsiga võrreldes veelgi suurem.