Kui küsisin keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuselt, kas põlevkivitööstuses tegutseval neljal ettevõttel on võimalus kaevemahte suurendada, sain pressiesindaja kaudu järgmise vastuse: “Meie kahe ettevõtte vahelisse vaidlusse sekkuda ei soovi ega saa. Kaevandamismäära paneb paika seadus – 20 miljonit tonni aastas. See on olnud kõigile teada ka investeerimisotsuseid tehes ja selle raames peame tegutsema meie ministeeriumina ja ka ettevõtted.“

Tõsi, põlevkivi kaevandamine ja töötlemine jätab selgelt tuntava jalajälje. Ettevõtted aga konkureerivad teravalt lubatud kaevemahu pärast. Üks neljast põlevkivi kaevandavast ettevõttest on suutnud piisavalt investeerida ja laienedes saavutanud maksimaalse tootmisvõimsuse. 20 miljonit jäägu kogusummaks, et säästa Eesti maavara hulka ja pidurdada jalajälje kasvu, ent kas on üleüldse mõeldav proportsioonide jagunemine, rääkimata võimalike uute tegijate turuletulekust?

Kaevemahud jagati proportsionaalselt nelja ettevõtte vahel ära kuus aastat tagasi. 88% kaevemahust kuulub riigifirmale Eesti Energia ja ülejäänu on jagatud kolme eraettevõtte vahel. Ettevõtjal on kuus aastat võrdlemisi pikk aeg. Nii mõnigi idufirma teeb selle aja jooksul oma ettevõttega Eesti Silicon Valleyga lähedasemaks ja müüb firma mahagi. Kui olud muutuvad, siis võiks ka ministeerium olla valmis muutusteks.