Risk maksis sõpruse

Buumi ajal investeerisid mitmed investorid välismaale. Reedene Äripäeva kaanelugu rääkis järjekordsest investeeringust, mis kahjuks lõppes raha ja sõpruse kaotamisega.

Põhjusi, miks investeeritakse välismaale ja tihti ka äridesse, millest mitte midagi ei teata, on mitmesuguseid. Koolis õpetatakse meile, et mida suuremad on arvatavad marginaalid, seda suuremad on riskid. Elu õpetab, et kes ei riski, see šampust ei joo. Ahvatlevad investeeringud välismaale on igaühe personaalne otsus.

Kui ettevõttel on vaba raha ja ta seda ei investeeri, siis selle väärtus langeb. Inimlikult täiesti arusaadav on soov pensionipõlves rahulikult ja külluses elada.

Natuke vähem arusaadav on riskantsete tehingute jaoks pangast laenu võtmine. See on topeltrisk. Kui investeering ei lähe nii, nagu plaanitud, siis tuleb tekkinud kaotust kinni maksta palju aastaid. Peale raha kaotatakse tihtipeale sõpru, tervist ja palju aega.

Paraku ei näe meist keegi kõiki ohte ette. Usaldame ikka neid, kes on meile lähedased. Reedese kaaneloo peategelased olid olnud sõbrad 54 aastat. Võiks arvata, et see on piisav aeg, millesse on mahtunud mitu ühiselt läbielatud kriisi. Nüüd peavad asjaosalised tõdema, et sõprus ei jäänud püsima. Ühe perekonna riskantne investeering Rumeeniasse läks maksma alla miljoni euro, kuid üleval on võlg panga ees ja selle eest peab hoolt kandma terve pere. Raha pärast sõprusesse löödud mõra on suur ja võib-olla paranematu.

Loo õppetund võiks olla, et ära usu kõike, mida sulle räägitakse, ja tegele asjadega, mida suudad ise kontrollida. Valikuid tehes tuleb endale aru anda, et kõik ei sõltu alati inimesest endast.