Sellel sajandil iseloomustab Eesti valimiskampaaniaid meeletu rahajagamine eri huvigruppidele. Pärast valimisi oskavad poliitikud leida loomulikult arvukalt põhjendusi, miks üks või teine kõlav lubadus ei teostunud. Üks põhjus on koalitsioonikõnelused, mille käigus saab valijate petmiseks mõeldud lubadustest taganeda. Teine valimislubaduste täitmata jätmise vabandus on see, et ei pääseta võimule. Näiteks Keskerakkonna lubadus tõsta juba järgmisest aastast alampalk 1000 eurole viitab sellele, et ka Edgar Savisaarel puudub usk, et Keskerakond saab pärast valimisi võimule.
Tegelikult on mul hea meel, et suurem osa erakondade valimislubadustest on n-ö tühjad lubadused, mille poliitikud pärast valimisi üpris kiiresti unustavad. Eesti maksumaksja ei suudaks seda valimiseelset tulevärki pikalt finantseerida.
Kurb on aga seetõttu, et poliitikud ei oska kõigile raha jagamise kõrval kõneleda Eestile olulistel teemadel. Laupäevases Postimehes kirjeldas mõttekoja Praxis juht Annika Uudelepp väga hästi neid ootusi, mis olid ka minul käesolevaks valimiskampaaniaks.
Lootsin, et poliitikud julgevad debateerida ja pakkuda erinevaid ideid Eesti jaoks olulistele väljakutsetele. Nendeks on rahvastiku vananemine ja kahenemine, töökäte vähenemine, kulukas riigiaparaat, pensionisüsteemi rahastamine. Pikaajaliselt on Eesti kõige suuremaks väljakutseks see, kuidas saada juurde neid, kes suudaksid tulevikus osagi poliitikute soovidest finantseerida? Sellele küsimusele pole me sel nädalal lõppeva valimiskampaania käigus häid vastuseid ja ideid saanud.
Uudelepp juhtis oma arvamusartiklis tähelepanu sellele, et poliitikud ei julge valimiste eel rääkida valusatel, kuid olulistel teemadel. Selle asemel üritatakse valijaid lühiajaliselt rahustada.
Seetõttu soovitan valima minnes jätta erakondade valimisprogrammid lugemata, sest see oleks mahavisatud aeg. Lisaks sellele, et nende lubaduste täitmiseks pole riigieelarves piisavalt raha, tuleb ka arvestada, et uus valitsus saab olema koalitsioonivalitsus. Seega peavad erakonnad niigi oma lubadustest taganema.
Tulevikulubaduste asemel on mõistlikum hinnata seda, mida erakonnad või konkreetsed kandidaadid on seni teinud ja millega silma paistnud. Näiteks IRLil oli aastaid valitsuses olles võimalus madalapalgaliste maksukoormat alandada ning paljulapseliste perede toetusi suurendada, kuid millegipärast hakkasid nad sel teemal valjul häälel kõnelema valimiste eel opositsiooni sattudes.
Reformierakond on olnud Eestis kõige kauem peaministritoolil istuv partei ja seetõttu kõlab õõnsalt nende reklaam, et lõpuks on Jürgen Ligi leidnud plaani, kuidas tõsta keskmise Eesti pere sissetulekut 1500 euro võrra aastas. Valimiste-eelne Reformierakond ei sarnane selle Reformierakonnaga, kes on olnud võimul.
Kirjeldatud põhjustel olin ise nendel valimistel valiku tegemisel hädas, sest kui erakondade vahel valida, siis tuleks valida halbadest variantidest vähem halb. Seetõttu otsustasin, et ma seekord ei vali erakonda, vaid valin eri kandidaatide hulgast selle, kes on usaldusväärne ning kelle puhul on lootust, et ta riigikokku pääsedes suudab ja julgeb tõstatada teemasid, millest tema koduerakond kardab valimiste eel ausalt rääkida.