Äripäev • 16. aprill 2015 kell 21:01

Rõivas, kirjutage end ajalukku!

Juhtkiri  

Kui peaminister Taavi Rõivas suudaks murda riigi senise eitava suhtumise võlakirjade emiteerimisse, siis võiks ta minna ajalukku majanduse stagnatsioonist väljatõmbajana.

Oleks kahju, kui Rõivas jätaks kasutamata võimaluse end jäädvustada suure muutuse eestvedajana.

Superia Corporate Finance'i partner Henrik Igasta väidab eile Äripäeva veebis palju tähelepanu pälvinud arvamusartiklis, et Eesti riigist on vastutustundetu jätta rahatrükist kasu lõikamata. Igasta küsib teravalt, millise sisulise konkurentsieelise annab Eesti riigile võlavaba bilanss.Küsimus, kas Eesti riik peaks laenu võtma või mitte, on viimase aasta erutavamaid. Sel teemal on peetud debatte ja avaldatud arvamusartikleid, veenvaid argumente on nii poolt kui vastu. Eesti valitsus eesotsas Rõivasega on seni olnud jäigalt laenu võtmise vastu.

Uue hooga puhkes arutelu võimaliku laenamise üle tänavu jaanuaris, kui Euroopa Keskpank teatas, et ostab alates märtsist pooteise aasta jooksul igas kuus 60 miljardi euro väärtuses riikide võlakirju. Võlakirjaostuprogrammi eesmärk on turgutada ja elavdada investeeringuid Euroopa majandusse. Kuna Eesti riigil võlakirju pole, siis ei saa me rahatrükist osa, vaid toetame tugiostudega hoopis teisi riike.

Loomulikult, võlakirjade emiteerimisele on ka vastuargumente. Laename eelkõige tulevaste põlvkondade arvelt ja tagasimaksete summa arvelt peame millestki loobuma. Endine rahandusminister Maris Lauri on väitnud, et laenu võtmine lihtsalt niisama igaks juhuks on vastutustundetus, isegi rumalus. „Kas inimene peaks võtma laenu lihtsalt niisama, sest pank pakub? Ilmselt mitte. Miks peaks seda tegema riik?“ küsib Lauri.

Endisel rahandusministril on kahtlemata õigus. Lihtsalt niisama, ilma vajaduseta laenu võtta ongi rumal, tarbetu ja isegi ohtlik. Ent Eesti riik ei võtaks laenu ju lihtsalt niisama, ilma vajaduseta. Ideid, mida suurprojekte selle raha eest hakata ellu viima, on välja pakutud hulgi, ole ainult mees ja vali parim välja: olgu siis Saaremaa sild, Tallinna-Tartu maantee laiendamine või idapiiri kindlustamine. Küsimus on eelkõige millegi suure käimtõmbamises, mis oleks aastakümnete perspektiivis kasulik ja ergutaks majandust, andes tööd ehitus- ja muudele asjaga seotud firmadele.

Riik on praegu nagu need alahoidlikud ja otsustusvõimetud ettevõtjad, kelle firmad ei idane ega mädane. Nad teavad, et laienemiseks ja investeeringute tegemiseks on vaja laenu võtta, aga põhimõtteliselt ei taha seda teha. Või siis nagu aastaid üüripinnal virelev perekond, kellele elamine ammu kitsaks jäänud, aga elamistingimuste parandamiseks laenu võtta ka ei julge, sest kes teab, mis elu toob, äkki ei jaksa tagasi maksta. Arenguks on vaja eneseusku ja julgust.

LHV Panga nõukogu esimees Erkki Raasuke ütleb ühes oma mullu ilmunud artiklis, et on ise juba kümme aastat laenu- ja liisinguvaba, kuid kindlalt seda meelt, et võlga õigesti ja vastutustundlikult kasutades saab luua paremat homset. Raasuke, muide, on selles artiklis laenu võtmise vastu, aga tema mõttekäik lausa kulda väärt. Parem homme on just see, millele laenuvõtmise pooldajad loodavad.

Hetkel kuum