Kaugküte sobib ka Eestile

Andres Veske  

Sellal kui kaugküte on paljudes Euroopa riikides kiiresti arenenud, on selle tarbimine Eestis praegu hoopis languses, kirjutab VKG Soojuse juhatuse liige Andres Veske.

Kaugkütte arendus ja osakaal Euroopa ja maailma suurtes linnades  on viimastel aastatel teinud tohutu arenguhüppe. Loodussõbralik taastuvenergia või tööstuse jääksoojuse kasutamine, tõhus elektri- ja soojuse koostootmine üheskoos vähese soojuskaoga võrkudes on kaugküttest teinud kiiresti areneva energeetikavaldkonna. Eriti kasulikuks teeb kaugkütte kasutuse asjaolu, et tihti saadetakse tarbijani see soojus, mis nii või naa mingis protsessis tekib ja ilma küttelahenduseta lihtsalt raisku läheks. Kaugkütte kasutuses nähakse linnade päästjat saastest ning tõsist vahendit, mis aitab tagada energiajulgeolekut ning vähendab linnade ja kogukondade mõju kliima muutumisele.

Skandinaavia laiendab

Kaugküte ei ole pelgalt põhjamaade pärusmaa vaid on leidnud  kasutamist lõunapoolsetes riikides, kus ei oskaks seda oodatagi. Uusi kaugküttesüsteeme on ehitatud näiteks Hispaaniasse, Itaaliasse, Kreekasse ja Türki. Kuigi arusaadavatel põhjustel on neis riikides kaugküte jäänud nišitooteks on selle osakaal neis viimastel aastatel pidevalt tõusnud. Eriti populaarsed on sealsed küttelahendused kombineerituna geotermaal soojuse või päikeseenergia kasutamisega

Põhjamaades on kaugkütet kogu aeg palju kasutatud, kuid isegi Skandinaavias jätkub kaugküttevõrkude laiendus. Näiteks Taanis, kus niigi ca 65% elanikkonnast kasutab kaugkütet liidetakse võrkudega pidevalt uusi hooneid. Igal aastal lisandub Taanis sadu kilomeetreid uut võrku. Meie põhjanaabrite soomlaste kaugkütte müük on alates 2007 aastast kasvanud umbes 20% ja seda mitte kõrgema hinna tõttu. Kuigi tänapäeva lisanduvad hooned tarbivad järjest vähem energiat ja soojust, on müüki suudetud siiski kasvatada. Samamoodi on Rootsis, kaugkütet tarbitakse järjest rohkem ja momendil on peaaegu 50% rootslastest oma kodudes tarbimas toru kaudu saadavat soojust. Soojuse müük kaugküttevõrgu kaudu on stabiilsena püsinud meie lõunanaabrite juures – Lätis ja Leedus.

Kaugküte ei ole vaid tõmbekeskuste pärusmaa

Kahjuks ei lähe sektoril nii hästi Eestis, kus kaugkütte tarbimine on languses. Peale mõistlike põhjuste nagu energiasäästlikumad hooned ja efektiivsem soojuse kasutamine on rida muid põhjuseid miks kaugkütte osakaal on languses. Kõige suurem probleem on demograafiline – inimesed asuvad maapiirkondadest linnadesse ja maal asuvad kaugküttepiirkonnad näevad kurja vaeva, et elujõulisena püsida. Iga lahkuv klient kaugküttevõrgust sunnib teistele tarbijatele hinda tõstma, mis omakorda tekitab tõrke soojusettevõtte kunde poolt ja paneb ta alternatiivset lahendust otsima. Nii tekib suletud ring, kus rõõmsad ei ole kumbki – ettevõtja peab leppima lahkuva klindiga ning on sunnitud hinna tõstma klient omakorda peab tegema investeeringu kütteprobleemi lahenduseks.

Palju paremini läheb neil piirkondadel, kus toimub vastupidine liikumine, e. liitutakse juba olemasoleva võrguga. Selliseid piirkondi on Eestis mitmeid, kus korralik võrk, koos keskmisest odavama kaugküttehinnaga meelitab järjest uusi liitujaid ja sellised kohad ei ole vaid nn tõmbekeskused vaid võivad vabalt asuda ka mujal. Suurematel võrgupiirkondadel on klientide lahkumisest (kui neid üldse on) või kokkuhoiumeetmetest tulenev surve hinnatõusuks tunduvalt väiksem. Kokkuhoiu rakendamine on mõistlik ja paratamatult peavad soojusettevõtted hinnatõusude vältimiseks veelgi efektiivsemalt tööle hakkama. Eelkõige tuleb jätkuvalt panustada kadude vähenemisesse nii võrkudes kui tootmises ning leida nutikaid lahendusi, et soojus paremini ja odavamalt kodudesse ja mujale tarbijateni jõuaks.

Poliitikute populistlikud otsused ei anna tulemit

Peale arusaadavate põhjuste, miks soojusettevõtete müük langeb esineb kahjuks ka selliseid, mis on põhjustatud meie mõnede inimeste arusaamast, et kaugkütte on nõukogude ajast mingi halb pärand, mille vastu tuleks võidelda. No ei ole – kõik arenenud riigid USA-st Hiinani järjest rohkem kasutavad seda, sest sel on rida eeliseid teiste kütteliikide ees. Peale keskkonnasõbralikkuse on selleks tihti ka hind ning tarbija kindlus, et toasoojus on tagatud.

Siiski on poliitikud vastu võtnud näiliselt tarbijasõbralikke otsuseid, mis on aga sisult populistlikud ning reaalset tulemit pole andnud. Negatiivne suhtumine ei ole siiski valdav, meie ministeeriumides ja ametkondades on suhtumine kaugküttesse siiski positiivne ning hea meelega mõeldakse kaasa, kuidas soojus oleks keskkonnale säästvam ning nii tootjale kui tarbijale mõistlikum. Siiski pärsib tugevasti sektori arengut Eestis kehtiv hinnaregulatsioon. Teatavasti kasutatakse Eestis infrastrukruuriettevõtetele aga ka kõikidele soojusettevõtetele varade põhist hinnaregulatsiooni. Varade põhine regulatsioon tähendab seda, et vastavas sektoris tegutsemisel tohib ettevõte kasumit teenida vaid asjakohase investeeringu pealt. Kõik teised põhjendatud kululiigid vahendatakse tarbijani ilma kasumita.

Sarnast hinnakujundust kasutatakse ka mitmel pool mujal, ainult selle vahega, et ettevõtjaid ei sunnita töötama ebareaalselt madala hinnaga varaga. Eestis on ettevõtja piltlikkult sunnitud pidama kahte raamatupidamist – üks, kus tema varad on reaalses väärtuses ja teist, regulaatori jaoks, kus varad on alla hinnatud. Sel ja ka muudel põhjustel on meie reguleeritavad ettevõtted situatsioonis, kus investeerimisel uutesse projektidesse suurt mõtet ei ole. Regulatsiooni metoodikast tulenevalt ei too investeering ettevõttele peaaegu mingit kasu. Kasum, mida regulaator lubab teenida ei taga enam neid meeldivaid tendentse, mis siiamaani võimalikud olid. Investeeringud läksid kodumaiseid kütuseid kasutatavatesse koostootmisjaamadesse ning katlamajadesse, samuti renoveeriti üle Eesti hulgaliselt soojusvõrke. Pelgalt EJKÜ liikmed on investeerinud soojusmajandusse sadu miljoneid. Selle tulemuseks on konkurentsivõimelised ettevõtted, kohalikke kütuste kasutuselevõtt ning madalam kaugkütte hind.

Hetkel kuum