Kenneth Rogoff • 1. juuli 2015 kell 12:30

Miks Kreeka abipakett läbi kukkus?

Harvardi Ülikooli majandusprofessor Kenneth Rogoff.  Foto: Project Syndicate

Kreeka kriis näitab selgelt ja valusalt, et üks struktuurilise kohandamise programm saab töötada vaid siis, kui riik selle omaks võtab, leiab Harvardi Ülikooli majandusprofessor Kenneth Rogoff.

Isegi kui läbirääkijad saavad komistuskividest üle, on raske uskuda reformide elluviimisesse, kui Kreeka rahvas neid läbi teha ei soovi. Ilma reformideta on jälle omakorda vähe lootust, et Kreeka majandus hakkab stabiilselt kasvama. Ka võlausaldajad ei taha enam vanaviisi jätkata. Nad on tegelikult andnud juba pikemat aega Kreekale palju rohkem raha, kui tollel on palutud maksta, kuigi meediast see kuskilt välja ei paista.

Kreeka liikmelisus Euroopa Liidus annab võlausaldajaile olulise hoova, aga siiski mitte piisava – Kreeka jääb iseseisvaks riigiks. Võlausaldajate troikal – kuhu kuuluvad IMF, Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon – lihtsalt ei ole Kreeka üle samasugust võimu, nagu oli näiteks 1970ndatel pankroti äärel kõikuva New Yorgi linna üle munitsipaalabi agentuuril (Municipal Assistance Corporation).

Parimad struktuurilise kohandamise programmid on sellised, kus laenu võtva riigi valitsus paneb ise ette, mida muuta, ja IMF koostab rätsepatööna programmi. Muutuste väljastpoolt peale surumine ei toimi – et reforme ellu viia, peaksid Kreeka valitsus ja rahvas nendesse uskuma.

See on muidugi vana tõde. Ka IMFi keeruline suhe Ukrainaga algas ammu enne viimast läbirääkimiste vooru. Juba 2013. aastal kirjutas IMFi meeskond kainestava raporti, mis sisuliselt ütles, et programmi läbikukkumise eest hoolitses Ukraina valitsus ise, kes ei tahtnud reforme.

Raport märkis, et kui üks valitsus pole suuteline või huvitatud muutusi tegema, siis on parim võimalus maksta raha välja väikeste summadena vastavalt reformide elluviimisele, nagu Kreekas on ka tehtud. Kahjuks Kreeka puhul sellest ei piisanud: kui ikka reforme teha ei taheta, siis jäävad nad kiiresti toppama. Samuti muudab reformidega pihta hakkamine tihti koduse võimuvõitluse tasakaalu, olgu siis paremaks või halvemaks.

Vasakpoolsed ideoloogid on ammuilma vaadanud struktuurilise kohandamise programmidele suure umbusuga, süüdistades IMFi ja Maailmapanka neoliberalistlike turufundamentalistide pilli järgi tantsimises. Kuigi ses kriitikas on omajagu tõtt, on see liialdus.

Vastab tõele, et struktuursed reformid soodustavad tihti selliseid poliitikaid nagu näiteks tööjõuturu paindlikumaks muutmine. Kuid sedasorti sekkumine pole mustvalge. On kaks iseasja, kas püütakse lõhkuda kahestunud tööjõuturgu, kus noored tööd ei saa (nagu on juhtunud mitmel pool Lõuna-Euroopas, sh Itaalias ja osaliselt ka Prantsusmaal), või lihtsustada kõikide töötajate vallandamist. Pensionisüsteemide jätkusuutlikuks tegemine ei tähenda, et nad muutuksid kitsiks. Maksusüsteemide lihtsamaks ja õiglasemaks tegemine ei tähenda kõikide maksude tõstmist. Iva peitub selles, et Euroopa edasiminekuks on vaja saavutada suurem tootlikkus.

Kreeka ja teiste ebaõnnestunud päästepakettide õppetund on karm. Kui üks programm nõuab ikka kogu riigi majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise mudeli muutmist, siis on ehk mõistlikum erasektori võlad maha kanda, mitte need riigi õlule võtta. Ka Kreeka puhul oleks võlausaldajatel targem mõned struktuurireformid hoopis kodus ära teha – eelkõige finantsregulatsioone täiendades.

Suurem osa kreeklasi tahab jääda Euroopa Liitu. Ideaalses maailmas võikski finantsabi andmine reformide tingimusel aidata neid, kes tahavad muuta Kreekat moodsaks Euroopa riigiks. Kuid arvestades seda, kui raske on Kreekal olnud vajalikke muutusi ellu viia, oleks aeg sellest lähenemisest loobuda. Selle asemel, et riigile veel laene juurde anda, oleks tark anda hoopis otsest humanitaarabi, hoolimata sellest, kas Kreeka jääb eurotsooni või mitte.

Copyright: Project Syndicate, 2015

Hetkel kuum