Kas kärbime puhkusi?

Õnneks vaibub kisa siiski üsna ruttu, sest nii oluline üks komm ka kunagi ei ole. Sellist kommi äravõtmise tragöödiat meenutab kohati ka praegune paanika Soomes, kus valitsus on teatanud mõningate soodustuste kärpimisest – kaotada kaks tasulist riigipüha, vähendada eelkõige avalike teenistujate puhkuseid, vähendada puhkepäeval töötamise lisatasu jne. Olukorras, kus riik vajaks hoopis põhimõttelisemaid suunamuutuseid, jätavad need muudatused, küll vajalikud ja põhjendatud, siiski kosmeetika mulje.

Kas me peaksime Eestis samuti puhkuseid kärpima ja riigipühasid vähemaks võtma? Jah ja ei. Pühadega on meil laialt levinud arvamuse järgi võrdlemisi hästi. Töötajad sooviksid juurde, tööandjad pigem vähendada või samaks jätta. Ka rahvusvahelises võrdluses ei ole Eesti tulemus otseselt häiriv, sõltumata sellest, kummalt poolt vaadata.

Ei midagi uut siin päikese all

Õnneks ei ole me veel nii kaugele jõudnud, et pühade kärpimise üle peaks tõsiselt arutama, kuigi see ei ole Eesti ajaloos ka midagi uut. Näiteks 1920. aastate keskpaigas tõstatasid ettevõtjad terava probleemina selle, et meie riigipühade arv oli kasvanud Euroopas suurimaks – Eesti oli pühasid 17, Soomes toona vaid 11. Õnneks on praegu pilt pigem vastupidine, seda meie kasuks. Kuid Euroopa riikideski ei ole viimastel aastatel olnud selles midagi erakordset, et vabade päevade arvu või nende kompensatsioone on vähendatud. Näiteks vähendati Portugalis pühade arvu nelja võrra. Tõsi, vaid ajutiselt. Maailmas on aga ka riike, kus ei olegi seadusega määratud kohustuslikke puhkepäevi erasektorile ega puhkust, näiteks USAs.

Euroopas on iga-aastase puhkuse miinimum paika pandud nagu kütuseaktsiis. Neli nädalat aasta kohta on nõutud. Igaüks võib seda aga pikendada nii kuidas välja kannatab. Soomlased on avaliku teenistuse puhul kannatanud välja seega üsna palju, kui räägitakse sellest, et 38tööpäevane aastapuhkus soovitakse viia 30 tööpäevani. Eesti kontekstis räägime õnneks samadest suurusjärkudest, kuid kalendripäevades, ja see tähendab üsna suurt vahet.

Nii et õnneks on meil hetkel võimalik pealt vaadata, milleni võib viia ühe heaolumudeli pidev täiendamine, ja loota, et see paneb meid siiski mõtlema ennatlikult sellele, kuidas rohkem rikkust luua, mitte ainult, kuidas seda jagada. Selle peale võib mõelda küll, miks on meil mõnes valdkonnas ikka tavapärasest pikemad puhkused ning kas need on põhjendatud. Kui on ja kannatame välja, siis võime jätkata samas vaimus. Kui loogiline selgitus ja otsene vajadus puudub, siis kaotame ära.

Argument, et nii on kogu aeg olnud, ei ole ju tegelikult suurem asi. Ma ei usu, et ükski avalik teenistuja on ametnik vaid seetõttu, et tema puhkus on pikem kui kolleegil. Pigem tekitavad kunstlikult loodud määrad ja arusaamatud erandid vaid segadust ja solgivad turgu. Seda ka ühe asutuse sees.

Lisaks mõistlikkuse ja põhjendatuse komponendile on loomulikult alati oluline ka majanduslik või matemaatiline. Kui positiivselt läbitud avaliku teenistuse reform viis ametnike arvu u 20 000 ligi, siis seda teades saab igaüks ise välja arvutada, kui suure hulga tööd saaks teoreetiliselt rohkem teha, kui igaühe tööaasta oleks ühe nädala võrra pikem, või mida nende arvestuslike tööaastate eest saaks teha või tegemata jätta. Ilmselt on ka põhjanaabrite otsused eelkõige matemaatilised ja hädavajalikud selleks, et kogu rehkendus riigi kontekstis klapiks.

Kui aga üldse tööst vabade aegade üle arutleda, tuleks pilt muidugi oluliselt laiemaks tõmmata. Adekvaatse võrdluspildi saab vaid juhul, kui panna ühele pildile nii seadusega tagatud puhkused, riiklikud ja muud pühad, ning ka isikust või töö laadist sõltuvad puhkused. Ehk siis Eesti kontekstis tuleks ühele pildile panna nii pühad (12 päeva), seadusega tagatud puhkused (28/35), lisapuhkused (staaži, laste, töö laadi alusel) ning samuti õppepuhkused (30 päeva õppimiseks ja 15 kooli lõpetamiseks) ja küsida endalt aeg-ajalt jälle, kas see on see, mida vajame ja välja kannatame.

Sõltumata sellest, mida meie põhjanaabrid otsustavad teha või tegemata jätta, tuleks esmajoones meil endal kokku leppida, milline on arengut ja konkurentsivõime kasvu soodustav keskkond, pidades silmas, et areng ja lisandväärtus sünnivad ikka tööga.