Postimehe lugu: otsustab ikka omanik
Kindlasti ei ole Postimehe omanikud kellelegi delegeerinud väljaandega seotud oluliste otsuste langetamise õigust, kirjutab TTÜ professor Alari Purju.
Struktuuriökonoomika üks oluline kontseptsioon käsitleb omaniku ja tegevjuhtide suhteid. Selles esindab omanikku printsipaal, volitaja, kes annab oma vara majandusagendile juhtida eesmärgiga, et see teeniks omanikule suurimat tulu. Tegevjuhtkond, keda mudelis esindab agent, juhib ettevõtet ning saab selle eest palka ja muid hüvesid.
Kuigi turul toimimisel on osapooltel hulk ühishuvisid, nagu ettevõtte hea käekäik, maine jne, on nende rollidel ka üks suur erinevus. Nimelt kuulub kasum omanikele ning nende voli on otsustada selle kasutamine, näiteks kas maksta dividende või investeerida. Eraettevõtluses on omanik pannud oma raha ettevõttesse, et sellega kasumit teenida. Selle nimel palkab ta ka tegevjuhtkonna, kes tema äranägemisel seda parimal viisil ja omaniku kujundatud strateegia põhjal teeb.
Kaks võimalust
Kui majandusagentide nägemus ettevõtte strateegiast erineb, on neil tegelikult kaks võimalust: veenda omanikke oma strateegia eelistes või lahkuda. Võimalus palgasaajana omaniku rolli täita puudub. Võimalus ettevõtet puudutavaid strateegilisi otsuseid langetada kaasneb omanikuks hakkamisega.
On muidugi hulk tegevusalasid, kus agentidel on suur mõjuvõim eelkõige tänu nende erilistele oskustele ja turu piiratusele, kust omanik saaks uusi samasuguste oskustega töötajaid palgata. Seda võimalust piirab ka vastava ametiala töötajate solidaarsus, kes vähemalt lühiperspektiivis ei ole valmis üle võtma konflikti tagajärjel lahkunud kolleegidest vabaks jäänud ametikohti.
Ajakirjandus on kindlasti üks selliseid valdkondi, siin mängivad rolli väljaande ajalugu, sellega seotud mõjukad isikud, staarajakirjanike tuntus ja väljaande trükiarvu mõjutav lugejamenu. Aga ka siin kehtib põhimõte, et väljaande jaoks kõige olulisemaid otsuseid langetavad omanikud.
Selles mõttes on Postimehe kaasus niisuguse printsipaali ja agendi vahelise konflikti näide, kus agendid on mingis ulatuses tagasi lükanud omanike pakutud strateegia. Kindlasti ei ole aga omanikud neile delegeerinud väljaandega seotud oluliste otsuste langetamise õigust.