Revolutsioon! Osaled või passid?

Minu lapsepõlves lüpsti lehmi poolkäsitsi, lihtsate lüpsimasinatega. Tänapäeval on see suurfarmides mõeldamatu ja kogu töö teevad ära lüpsirobotid. Samasugune muutus ootab meid ees ka tööstuses – vabrikutes, kus praegu töötab sada inimest, jätavad masinad peagi alles neist kümme või viisteist.

Eesti seisab koos ülejäänud maailmaga uue, järjekorras neljanda tööstusrevolutsiooni lävel. Loogika on lihtne: 19. sajandil toimunud industrialiseerimist peetakse esimeseks tööstusrevolutsiooniks, teine tööstusrevolutsioon tuli koos tehaste elektrifitseerimisega ning kolmas oli 1970. aastate digitaalne revolutsioon, mil tehastesse ilmusid robotiseeritud tootmisliinid.

Mida see tähendab?

Neljas revolutsioon tähendab intelligentset tootmisprotsessi, mille keskmes on tehased ja tugi­organisatsioonid. Need suudavad juhtida iseseisvalt tootmist, sisenditega varustamist ja muid protsesse, nii et kogu väärtus­ahel on automatiseeritud.

See võib olla meiesugusele väikesele ja hea IT-mainega riigile ülihea võimalus, kui vaid meie ettevõtted suudaksid muutustega esimeste seas kaasa minna, mitte jääda oma mõtteviisilt eelmisesse, 20. sajandisse.

Väljakutse ei ole mitte tehnika soetamise, vaid juhtimise ja mõtteviisi muutmise küsimus. Usun, et paljusid Eesti omanikele kuuluvaid ning nutikale majandusele keskendunud ettevõtteid köidab neljas tööstusrevolutsioon. Mida rohkem on meil kohalikke omanikke, kes tahavad ja suudavad investeerida uut tüüpi tootmisesse ning võtta otsuseid vastu kiiresti, seda rohkem jääb Eestisse lisaks makstavatele palkadele ka kasumit.

Mis saab inimestest, kelle töö masinad ära teevad?

On paratamatu, et teatud tüüpi töö­kohad kaovad ja seetõttu peaksime hea seisma selle eest, et asemele tulevad uued, kaasaja vajadustele vastavad ametid. Kuna odavaks allhankemaaks jääda ei ole meil õnneks võimalust, siis tootmise Eestis hoidmise ainus võimalus on tööstuste robotiseerimine.

Samuti peaksime mõtlema sellele, milliseid uusi töökohti loob uus olukord tööstussektoris ning unustada ei tohi, et kui tootmine on automaatne ja lihtne, muutub aina tähtsamaks see, mida ja kellele me toodame.