Vana arm ei roosteta

Olgu need Estonian Airi piletid alati tundunud natuke ebameeldivalt kallid, kohv pardal olemata või firma juhtide palgad üüratud, sinivalgetriibulisse lennukisse on kõik alati väikese uhkusega sisenenud.

Estonian Airi blondide stjuardesside naeratused on tundunud maailma lahkeimad, nende eesti disainerite tehtud tumesinised vormid kõige šikimad ja eestikeelseid ajalehti ei saa teel koju ühegi teise lennufirma pardal nagunii. Seda mälestust ei lükka uue lennufirma ühtemoodi värviliste T-särkidega ägeda poistebändina mõjuv juhatus eestlaste mälust nii pea. Seisku nad või pea peal.

Ma ei usu, et eestlased oleks uue lennufirma vastu sallimatud, see on ju siiski päästerõngas, ilma milleta ei pääseks me Eestist praegu naljalt üldse lennukiga välja. Aga saapad, millesse astuda, on Nordic Aviationi jaoks väga suured. Ma ei mõtle siin mitte Estonian Airi kõrvuni võlgades pangaarvet või marginaalset mainet Euroopa suurtegijate seas, vaid eestlaste emotsionaalset sidet nende enda rahvusliku lennufirmaga.

Kui laupäeval kell neli teavitati avalikkust Estonian Airi tegevuse lõpetamisest, siis vaid kolm tundi hiljem toimunud uue lennufirma esimene rõõmsameelne saiakestega pressikonverents mõjus kohale tulnutele pisut nagu pidu katku ajal.

Nad ei teinud midagi valesti. Nad olid üdini asjalikud ja lubasid, et kellelgi ei jää lendamata. Lihtsalt eestlaste vana hea rahvuslik arm nii lihtsalt ei roosteta. Majanduslik meel jääb soiku, kui mõeldakse meie enda sinistele raudlindudele, mis nüüd üheksakesi Tallinna lennuväljal nõutult seisavad.