Pensioni pisukesest vuntsimisest ei piisa

Parema tootluse võimalused, suurem valik teise samba sees jne on kahtlemata vajalikud muudatused, sellega olen igati päri, aga ei lahenda pensionisüsteemi peamist ja laiemalt ka inimeste suhtumise probleemi – me ei ole andnud selget vastust küsimusele, kui palju maksab elamisväärne pension ja kui palju oleme valmis selle eest maksma? Pärast seda suudame ehk määratleda täpsemalt, kust ja kuidas saame tulevikus enda pensioni tarbeks võtta raha, ja ka seda, palju meil praegu on vajalikust rahast/kattest puudu.

Teiste sõnadega, mis on pensionisüsteemi eesmärk? Kohati jääb mulje, et selleks peetakse investeerimisvõimaluste avardamist, väiksemaid kulusid, vabadust ise otsustada jne, mis on küll süsteemiga kaasnevad küsimused, aga kindlasti mitte põhjus, miks meil on sellist süsteemi üldse vaja.

Võttes appi 63aastase Jüri tõdemuse, peame tunnistama, et eluaegset pensioni ei ole kahjuks võimalik kindlustada teisiti, kui nii, et vähem elavate inimeste arvelt kaetakse üle keskmise elavate inimeste pensione. Seda nimetataksegi kindlustuseks, mida pakuvadki kindlustusseltsid. Võib-olla aitab kindlustusteenusest paremini aru saada võrdlus autokindlustusega (mida enamus meist kasutab iga päev), mille puhul hüvitisi makstakse nende kulul/arvelt, kelle auto jäi terveks.

Pensionikindlustuses on eesmärk teine – tagada pension iga kindlustatu elu lõpuni, sõltumata konkreetse isiku tegelikust elueast, olgu see siis kasvõi 99 aastat või rohkem. Kui see eesmärk pensionisüsteemist ära kaotada, siis ma ei näe enam ühtegi põhjust, miks me üldse sunnime inimesi kahes sambas raha koguma.

Ärge unustage ka fakti, et enamus teise samba rahast tuleb ühest sambast, mis on oma olemuselt samuti pensionikindlustusteenus, sealjuures äärmiselt eesmärgikeskne, st raha makstakse kindlustatule tagasi ainult pensionile minnes ja seda tehakse elu lõpuni (ei pärandamist, ei garanteeritud perioode jne). Lihtsalt riiklikul tasemel on rahastamismudel teistsugune, milles on omakorda peidus teised riskid.

Kui pensionär Jüri mõtet pöörata 180 kraadi, siis miks ta ei muretse, kust võetakse see raha/kate, kui ta peaks elama keskmisest kauem? Kindlustusandja tegutseb teenuse keskse operaatorina, mis kannabki seda riski – kui keskmiselt elavad kliendid kauem, kui maksetes arvestatud, tuleb see miinus kindlustaja omakapitalist kinni maksta.

Mis puudutab Kristi Saare ettepanekut, siis minu arusaamise järgi rahandusministeeriumi muudatusettepanek just seda probleemi lahendabki, aga teeb seda kõike kindlustusteenuse raames. Iga klient saabki tulevikus ise määrata endale sobivat investeerimisriski ka väljamaksefaasis.

Liigume küll õiges suunas, aga kindlustatuse taset arvesse võttes pigem teosammul. Pensionisüsteem vajab ühte numbrilist sihti - millist asendusmäära (keskmist pensioni keskmise palga suhtes) suudavad kolm sammast tagada? Tänane diskussioon tiirutab 40% sees ja ümber, aga seda on äärmiselt vähe. Korralda seda ringi kui palju tahes, seda on ikka vähe. Palju olulisem on küsimus, millal ja kuidas jõuda tasemele 60% (või isegi enam) ning mida me selleks tegema peame?