Kaitsekõne iseendale

Issand, sa näed – ja ei mürista! Nii peaks vist alustama kahest kohtuastmest läbi käinud kriminaalprotsessi kirjeldamist, kus ma olen süüdistatav turumanipulatsioonis, mis väidetavalt on tehtud grupiviisiliselt. Süüdistaja süüdistab mind ja minu venda turuhinna mõjutamises ja hinna viimises kunstlikule kõrgele tasemele, millega me justkui eksitasime teisi investoreid. Mõlemas kohtuastmes on meid süüdi mõistetud.

Minu meelest on see süüdistus farss. Sellise süüdistuse saab kokku panna ametnik, kes ise ei saa aru, mis on turuhind, mis on turuhinnaga tehing, mis on turuhinna mõjutamine, mis on parem hind, milline hind on kunstlik kõrge hind jne, jne. Kui vaadata ASi Skano Group aktsiagraafikut veebruari lõpust märtsi 18. kuupäevani aastal 2014, mille vahele jäävad tehingud, milles meid süüdistatakse, siis me ei näe kusagil tõusvat trendi, vaid vastupidi, hind on pidevas languses. Kui 25.02.2014 sai aktsiat osta hinnaga 1,28 €, siis 06.03.2014 juba hinnaga 1,14 € ja 18.03.2014 sai aktsiat osta hinnaga 1,02 €. Kus on hind, mida on viidud kunstlikule kõrgele tasemele?

Kes on vähegi aktsiatega kokku puutunud, see teab, et aktsiad on börsidel noteeritud alati kahe hinna abil, kallim hind ostjale ja odavam hind müüjale, ja need mõlemad hinnad näitavadki aktsia turuhinda. Selle töö teeb ära börs. Ise ei pea tegema muud kui vaatama, kas hind sobib, ja tegema tehingu. Kui hinnad päris ei sobi, võib sisestada oma soovitud hinnaga ostu- või müügipakkumise ja jääda ootele, kuniks börsil hind liigub ehk soovitud hinnatasemeni. Kõik rõõmud ja mured, mis konkreetse aktsiaga on seotud, väljendatakse alati ja ainult nende kahe hinna abil ja vahemikku nende hindade vahel nimetatakse turuhinnavahemikuks. Likviidsematel aktsiatel on turuhinnavahemik kitsam, vähem likviidsetel laiem. Piltlikult võiks öelda, et see on nagu medal, vaata kummast küljest tahad, pilt on erinev, aga medal ikka sama.

Kuna süüdistaja finantsmõistete leksikonis puudub termin turuhinnaga tehing, siis nimetab ta kõiki tehinguid turuhinna mõjutamiseks. Ometigi tuntakse kahte peamist tehingu liiki, millest üks on turuhinnaga tehing, kus turuhinnad tehingu käigus ei muutu, ning teine on määratud hinnaga tehing, kus turuhinnad tehingu käigus muutuvad. Mis puutub minu tehtud tehingutesse, siis need on tehtud vaid turuhindadega ning nende käigus turuhinnad ei muutu. Turuhinna mõjutamiseks peaks ostmisel müügiäär (ask) liikuma kõrgemale ja müügi korral ostuäär (bid) liikuma madalamale.

Süüdistaja on vaatluse alla võtnud viis minu/minu firma esitatud tehingukorraldust, millest kolm on ostukorraldused ja kaks on müügikorraldused. Hinnad turul ja ostukorraldused tehingute tegemise ajal olid järgmised: 1) bid/ask 1,06/1,12 , annan ostukorralduse osta 25 aktsiat 1,12, kuna on lõpuoksjon ja üks müüja oli nõus müüma 1,06ga, saan minagi 25 aktsiat ostetud 1,06ga; 2) bid/ask 1,01/1,07, annan ostukorralduse ja ostan 25 aktsiat hinnaga 1,07; 3) bid/ask 0,945/1,02, annan ostukorralduse ja ostan 20 aktsiat hinnaga 1,02.

Vaadeldavas kolmes episoodis süüdistaja süüdistab mind turuhinna mõjutamises ja hinna viimises kunstlikule kõrgele tasemele, ometigi on minu tehingu sisuks ost turuhinnaga. Ei ole mingit mõjutamist. Turuhinnad on välja kujunenud börsil enne minu tehingut. Ostmiseks on vaid üks hind. Sõltuvalt tehingu suurusest ja iseloomust minu tehing kas mõjutab börsihinda või ei mõjuta. Minu tehtud tehingud turuhindasid ei mõjutanud. Ja mingite teiste hindadega ma osta ei saanud. Kui minu tehing jäigi päeva viimaseks tehinguks, ei ole selles midagi halba. Aktsia sulgemishinnaks jääb viimase tehingu hind, mis oli mõjutamata turuhind ja mis oli börsi poolt ette antud. Kuna aktsiatel on börsil alati kaks hinda, siis normaaljaotuse järgi pikema perioodi jooksul peaks aktsia umbes 50% sulguma alumises ja 50% sulguma ülemises ääres.

Süüdistajale näib fakt, et mõlemad hinnad näitavad igal ajahetkel aktsia turuhinda, kuidagi kaugeks ja arusaamatuks. Näib, et süüdistaja ei saa aru turuhinna mõistest ja turuhinnaga tehingu mõistest. Kuna süüdistuse sisuks on aktsiahinna viimine kunstlikule kõrgele tasemele, siis minu meelest peaks sellele eelnema vähemalt mingisugune tehingute jada, kus ostetakse järjest tühjaks mitmed ja mitmed järjest kõrgemad hinnatasemed ja viiakse hind ebamõistlikult kõrgele. Sel juhul peaks süüdistaja ka näitama ja tõestama, et see tase on oluliselt kõrgem ja kunstlik, kui oleks normaalne eeldada kas siis majandusaruannete, avaldatud informatsiooni vms põhjal. Aga minu tehingute puhul seda ju ei juhtu. Mitte midagi ei juhtu, turuhind ei muutu.

Kui süüdistaja suudaks ära tõestada, et turuhind ei olegi turuhind, vaid hoopis kõrge ja kunstlik hind, siis tuleks selle süüdistusega pöörduda otse Tallinna börsi vastu, kes sellist hinda kuvab turuhinnana. Mina olen siin süütu ostja, minule on sellised hinnad ette antud ja mingite teiste hindadega mina ei saagi tehinguid teha. Mind palun sel juhul süüdistusest välja jätta. Kaitseaktis tõime välja, et ettevõtte bilansiline väärtus viimase aruande järgi oli 1,51 €/aktsia kohta, samas aktsia kauples börsil sellest oluliselt madalamatel tasemetel.

Süüdistaja meelest on minu turuhinnaga ostutehingud turumanipulatsioon sellepärast, et mul oli vaja täita mingit laenulepingut. Loomulikult on inimestel mitmesuguseid lepinguid, mida tuleb täita ja täidetaksegi, aga need lepingud ei näita veel midagi turumanipulatsiooni kohta. Inimestel on näiteks vaja täita abielulepingut, samuti on vaja täita elektrilepingut, aga ka telefonilepingut, töölepingut, kindlustuslepingut jne. Sellise süüdistuse võib püsti panna ju ka nii, et Aare Nõgesel oli vaja tõsta aktsiaportfelli väärtust, et täita abielulepingut (muidu läheks naine ära) või tal oli vaja täita elektrilepingut, muidu Eesti Energia oleks voolu välja lülitanud. Seega mingi lepingu olemasolu või puudumine ei näita aktsia kunstliku kõrge hinna suhtes mitte midagi. Ja kui üldse rääkida laenust aktsiate tagatisel, siis selliseid laenulepinguid Eestis on sadu, kui mitte tuhandeid, ja maailmas miljoneid. Kõigil, kellel selline laenuleping on, mõjutab aktsiate tõus ja langus portfelli tagatisi täpselt ühtemoodi. Kas finantsinspektsioon kavatseb süüdistada edaspidi siis kõiki selliseid investoreid, kui nad aktsiaid ostavad, või süüdistatakse vaid valikuliselt (selliseid, kes ei meeldi)?

Peale ostukorralduste edastasin börsile ka kaks parima hinnaga müügikorraldust. Sellist tüüpi müügikorraldus tähendab seda, et edasine ei sõltu enam minust, vaid ostjatest. Need korraldused on süüdistaja valinud välja tõenäoliselt sellepärast, et need kaks on ainsad, kus ristusid minu tehingukorraldused venna firma omadega, milliseid oli kümneid ning sellel aastal ostis ta firma kokku 64 000 aktsiat. Sellega saab luua protsessis grupi kuvandi. Hinnad turul ja korraldused olid järgnevad: 1) bid/ask 1,08/1,16, firma nimel panen 1000 aktsiat müüki hinnaga selle hetke parima müügihinnaga 1,14 ; 2) bid/ask 1,00/ 1,09; panen 235 aktsiat müüki selle hetke parima müügihinnaga 1,07 eurot. Mõlemal juhul andsin endast parima, et minu aktsiad saaksid esmajärjekorras müüdud. Mõlemal juhul jäid minu hinnad parimaks börsipäeva lõpuni. Keegi teine ei müünud nii odavalt.

Lisan venna firma kolm tehingukorraldust: 1) bid/ask 1,08/1,14 vend annab ostukorralduse ja ostab 500 aktsiat hinnaga 1,14 (need olid juhuslikult osa minu müügikorraldusest); 2) järgmisel päeval annab vend ostukorralduse osta 1500 aktsiat hinnaga 1,14 (ja ostab nende seas ära ka ülejäänud 500 aktsiat minu müügikorraldusest); 3) bid/ask 1,00/1,07, vend annab ostukorralduse ja ostab 100 aktsiat hinnaga 1,07 (mis oli juhuslikult osa minu müügikorraldusest).

Jällegi on kõik tehingud tehtud korrektselt turuhindadega, mitte kusagilt ei paista aktsia hinna viimist kunstlikule kõrgele tasemele. Meie poolt on kohtule esitatud finantsinspektsiooni väljastatud kinnituskiri, et tehingud börsil tuttavate vahel ei ole keelatud. Arusaamatu on seega süüdistaja jutt grupist, et vennad grupis tegelesid manipuleerimisega. Tallinna börs on nii väike ja ei ole mingi ime, kui mina ja vend teeme ühes ja samas aktsias kumbki oma tehinguid, et mõned tehingud seejuures ristuvad ja see pole ka keelatud.

Mis puudutab protsessi senist käiku, siis kaks kohtuastet on meist nagu teerulliga üle sõitnud. Finantsinspektsioonist tunnistajana (mitte asjatundjana) kohtus esinenud Marek Pajussaar väitis, et juba ühe aktsiaga saab turuga manipuleerida. Ja Harju maakohtu kohtunik Violetta Kõvask tugines sellele seisukohale kohtuotsuse tegemisel, ehkki tunnistaja seisukohtadele tugineda ei tohiks. Meie meelest saab küll ühe aktsiaga teha tehingu turuhinnaga, aga turuhinda sellega mõjutada ei saa. Nii nagu näiteks ei saa turul ühte maasikat ostes viia maasikate turuhinda kunstlikule kõrgele tasemele. Tallinna ringkonnakohus koosseisus Urmas Reinola, Pavel Gontšarov ja Orvi Tali arutasid asja ja leidsid, et maakohtu otsus oli õige ja põhjendatud.

Meie jaoks taandub see protsess pigem selleks, kas meil on turumajandus või mitte. Meie arvates lõppes 50 aastat sotsialismi ära 1991.aastal. Alates sellest ajast peaks kõigil turul osalejatel olema õigus teha tehinguid turuhindadega. Veel enam, hinnad turul peaksidki kujunema vabas nõudluse-pakkumise tingimustes. Seepärast tundub imelik, kui finantsinspektsioon püüab mingitel kummalistel ettekäänetel turumanipulatsiooni sildi all keelustada kõige elementaarsemate turuhinnaga tehingute tegemist. Protsessis on näha, et süüdistaja ei ole aru saanud mitmest olulisest finantsterminist, nimetab asju vale nimega ja eksitab nende valedega kohut. Kas mina ja mu vend oleme kurjategijad seepärast, et mingid ametnikud ei saa finantsterminitest aru? Kohtupraktika selles temaatikas on peaaegu olematu. Üks praktika pärineb aastast 2011, aga seal eksitas finantsinspektsioon kohut samuti samade mittearusaamadega finantsterminitest.

Meile on veel jäänud pöörduda selle protsessiga riigikohtusse. Me oleme veendunud selles, et meil on õigus. Me ei ole tegelenud manipuleerimisega ja keegi ei teinud midagi grupis. Turumajanduses peab turuosalistel olema vabadus teha tehinguid turuhindadega ja seda õigust ei tohi lasta kellelgi lihtsalt niisama piirata. Niisamuti nagu ei tohi piirata demokraatiat või sõnavabadust. Kui finantsinspektsioon hakkab mingitel kummalistel põhjustel kohtu loal seda õigust piirama, siis ei ole enam tegemist hinna kujunemisega vabas nõudluse-pakkumise keskkonnas, siis ei ole tegemist enam turumajandusega. See on tee kiirel sammul tagasi käsumajandusse, riiklikult reguleeritud hindade juurde ja sel juhul võib börsi üldse sulgeda. Mis kasu oleks sellisest börsist, kus kuvatakse küll börsihindu, kuid nendega tehingut tehes oled kriminaalkurjategija. Me seisame praegu mitte ainult enda, vaid kõigi investorite huvide eest. Börs peaks olema selline sõbralik koht, kuhu oodatakse investoreid investeerima, mitte selline koht, kus turuhinnaga aktsiaid ostes võidakse saata kinnimajja.