Majanduskurjam ei maga

Teade, et keskkriminaalpolitsei tõstab majanduskuritegude uurimise lävendi 80 000 euroni, elavdas diskussiooni, mil määral peab ettevõtja end ise kelmide eest kaitsma ja kuivõrd võib ta loota riigi abile. PwC hiljutise uuringu andmetel on viimase kahe aasta jooksul majanduskuritegevuse ohvriks langenud enam kui kolmandik maailma ettevõtetest ja organisatsioonidest. Neist iga seitsmes kandis kahju enam kui miljon dollarit. Peaaegu pooled uuringus osalejaist arvasid seejuures, et kohalikul politseil puudub võimekus majanduskuritegevust vajalikul määral tõkestada.

Üha keerukamad ja raskemini lahendatavad kuriteoepisoodid tekitavad järjest suuremaid kahjusid. Eesti riigi otsus, suunata oma piiratud ressursside paremik kõige raskemate kuritegude vastu, tundub selles kontekstis isegi ratsionaalne. Tähtsam on lahendada edukalt võimalikult palju alustatud uurimisi, selmet hoida avatuna suurt hulka vinduvaid protsesse. Teisalt tähendab see selget signaali võimalikele petturitele: väiksema saagi korral on teil suurem tõenäosus puhtalt pääseda.

Lävendi tõstmisega annab riik sõnumi ettevõtjatele: majanduskuritegevusest saadavate kahjude vältimine on esmalt iga organisatsiooni enda vastutus. Ettevõtete võimekuse asjus toob uuring aga välja olulisi vajakajäämisi: vaatamata suurenevatele riskidele ei ole ligi veerand ettevõtteid viimase kahe aasta jooksul läbi viinud isegi pettuse riski analüüsi ning tippjuhtkondade arusaam riskikohtadest erineb keskastme juhtide omast, mistõttu pruugi kaitsemehhanismid organisatsioonis piisavalt hästi toimida. Seega on ettevõtjatel ja tippjuhtidel põhjust majanduskuritegevuse võimalike kahjude teadvustamise ja riskide maandamise kohta küsida endalt valusaid küsimusi.

Kas organisatsiooni võimalikud pettusele avatud kohad on kaardistatud ning nende ümber paika pandud toimivad kontrollmehhanismid, mis tagavad selged mängureeglid nii ettevõtte välistele kui -sisestele osapooltele? Keerulisemaks muutuvate majanduskuritegude taustal on oluline riskide hindamise ja ohjamise järjepidevus, et piisavalt kiiresti tuvastada uusi ohte. Oluliseks kaitseliiniks majanduskuritegevuse vastu on samuti organisatsiooni enda töötajad ja nende suhtumine. Kas töötajad hoolivad või neid ei huvita? Kas töötajad teavad, mis neilt oodatakse, mille eest nemad konkreetselt vastutavad, mil määral nad võivad usaldada sissetöötatud protsesse ja kui palju ise oma peaga mõtlema, professionaalset skeptitsismi üles näitama? Vaatamata käimasolevale sõjale talentide pärast peavad organisatsioonid leidma sobiva tasakaalusuhte kontrolli ja vabaduse vahel.