Inimestest on puudus, mitte kapitalist

2015. aasta parlamendivalimised võideti loosungiga „Eesti kui uus Põhjamaa“. Põhjamaad on maailmas tuntud laiaulatuslike tulude ümberjaotamise, kõrge üldise maksukoormuse ja suure avaliku sektori osakaaluga SKTst. Nende riikide majandusi veab aga kõrgtehnoloogiline masina-, elektroonika- ja farmaatsiatööstus ning arenenud metalli- ja metsatööstus koos integreeritud innovatsiooni-, haridus- ja teaduspoliitikaga. Ka ajalugu on võimaldanud nendes riikides mõnisada aastat katkematut jõukuse kogumist. Põhjamaad on kadestamisväärselt tublid, kuid meil pole eeldusi nende eduloo kopeerimiseks.

Eestis puudub lõppturgudele orienteeritud rahvusvahelise konkurentsivõimega suurtööstus. Meie SKT inimese kohta on neist 2,5 korda väiksem ja erinevalt nende 0,5% keskmisest rahvastiku juurdevoolust väheneb Eestis tööealise elanikkonna arv keskmiselt 0,3% aastas. 

Šveits on olnud maailmas vähemalt 140 aastat tuntud kui pangasaladuste vankumatul kaitsel põhinev rahvusvaheline finantskeskus, samuti hilisema maksuparadiisina. Pangasaladuste müüri on aga praeguseks rahapesu tõkestamise ja maksustamata tulu varjamise tõttu USA ja EL lammutanud. Maksuparadiisi staatust omakorda murendavad uued riikidevahelised maksu- ja kaubanduskokkulepped, samuti digiajastu andmelekked.

Idee Eestist kui rahvusvahelisest finantskeskusest kukkus lõplikult kokku peale 2008. aasta septembris lahvatanud finantskriisi, kui Iirimaa ja Islandi maksumaksjad ei suutnud lunastada nendes riikides tegutsevate rahvusvaheliste pankade hoiustajatele antud garantiisid. Hollandi riik võttis küll oma kodanike Islandi pankades kaotatud hoiused üle, kuid kuna Island keeldub neid nõudeid endiselt tunnistamast, on Holland blokeerinud määramata ajaks Islandi saamise ELi liikmeks.

Selleks, et riigina jõukaks saada, peame tegema maailmas midagi ainulaadset. Meil tuleb leida oma koht ülemaailmses tööjaotuses. Paljud uskusid siiralt, et 2000. aastal Eestis jõustunud unikaalne ettevõtte tulumaksusüsteem tagab lisaks kohaliku kapitali kasvule ka välisinvesteeringute ja rahvusvaheliste suurkorporatsioonide peakorterite ülekolimise Eestisse. Aeg on tõestanud, et maksuoptimeerimisel põhineva hõlptulu teenimine oli valepanus.

Ka e-residentsuse sügavam sisu on tegelikult rajatud rehepaplusele. Meie huvi on ju sellega luua Eestis „jurisdiktsioon“, mille kaudu me saaksime maksustada mujal riikides loodud lisandväärtust. Samal põhimõttel tegutsevad ka offshore-piirkonnad, ja elu on jällegi tõestanud, et arukad riigid rakendavad taolisele tuluvargusele kiiresti vasturohtu. Andekas ja bürokraatiat vähendav e-residentsus muutuks pikaajaliselt siis elujõuliseks, kui lisaks Eestile ühineks sellega suurem hulk meie Euroopa naabreid.

Milles meil tasub aga endiselt Šveitsi eeskuju järgida, on nende üldine maksunduse filosoofia. Ettevõtja Jaan Pillesaar käib konverentsidel esinemas põhjaliku analüüsiga teemal, mille poolest erinevad edukad riigid ebaedukatest. Tema põhijäreldus on, et edukad riigid maksustavad suhteliselt rohkem ettevõtluse riski ehk kasumit, samas kui ebaedukad maksustavad ettevõtluse sisendit ehk tööjõudu ja tarbimist. Eeskujulikumad riigid on selles USA, Euroopas Šveits ja Iirimaa.

Loobugem seega enesepettusest. Eesti riigi jõukuse aluseks saab ikkagi olema vaid Eestis töötavate inimeste loodud tooted ja teenused. Vaba raha kui kapital liigub maailmas sinna, kus see on võimalikult tootlik. Tootlikkust ei vea aga enam kapitali kättesaadavus, vaid kohapealsed inimesed – nende ettevõtlikkus, loovus ja intellekt.

Meie demograafiline olukord järjest halveneb. Lühiajaliselt tõukab väljarännet suur palgaerinevus sama töö eest siin ja unistuste Põhjamaal. Pikemas perspektiivis toimub aga rahvusvaheline tööjaotusprotsess, kus töökohad liiguvad sinna, kus need on vähem maksustatud. Nendes riikides sünnib ka suur osa uutest tehnoloogiafirmadest ja teenusmajandusest.

Kuid riigil tuleb maksutulud kokku koguda. Nende vähendamine summa summarum ei ole realistlik. Kuidas seda teha nii, et ettevõtluse maksukoormus tervikuna ei tõuseks? 2011. aastal kirjutas ettevõtja Alar Tamming Äripäevas artikli teemal, et tulumaks tuleks Eestis kaotada ja asendada 1% aastase varamaksuga eraisikute kogu varale (alates maast ja kinnisvarast, lõpetades transpordivahendite, pangakontodel olevate deposiitide ja väärtpaberitega).

OECD riikide võrdluses on Eestis tööjõud ja tarbimine ülemaksustatud, kapital ja vara aga alamaksustatud. Seega, kui me tahame oma ettevõtete loodud kaupade ja teenuste konkurentsivõimet rahvusvahelisel turgudel suurendada, on Tammingu väljapakutud arengusuund igati õige.   

Pakun uuesti, et vähendame Eestis otsustavalt üksikisiku tulumaksu. Fiskaalpoliitilise katte sellele leiame kapitali- ja varamaksudest. 

Meie tänastest tööjõukuludest jõuab tegelikult vaid 60% töövõtja pangakontole ja maksukiil ehk kõik riigimaksud kokku ulatusid 2014. aastal 40,05%-ni. Meil on täiesti võimalik vähendada tööjõukulude maksukiilu kuni 28%-ni.

Maksumuudatusteks vajaliku rahalise katte leidmisel tuleks esimese asjana taastada maamaks kodualusele maale ja maa maksustamise aluseks olev hind tuleks viia regulaarselt vastavusse turuhindadega. Teiseks tuleks ära kaotada tulumaksuvabastus eluasemelaenu intressidele. Ja kolmandana tuleks sisse viia kuni 1,5% ettevõtte omakapitalimaks. 

Šveitsis on ettevõtte omakapitalimaks lausa kohalik maks. Seda rakendatakse ettevõtte kogu jaotamata kasumiosale (ehk omakapitalile, millest on mahaarvatud ettevõttesse sissemakstud aktsia-/osakapital). Regulatsioon on lihtne, halduskoormus väike, maksuarvestus registripõhine ja laekumine sarnaselt praeguste tööjõumaksudega stabiilne. Omakapitalimaksu eeliseks on ka see, et see sobib hästi meie praeguse dividendidemaksu kõrvale. Niisugune reform oleks valutum kui suurema halduskoormusega ettevõtte tulumaksu taaskehtestamine.

Selline maksusüsteem soosib ennekõike niisuguse ettevõtluse arengut, kus tööjõu osakaal väärtuste loomise kulustruktuuris on suur. Sellisteks valdkondadeks on ennekõike infotehnoloogia, tervishoid, haridus, teadus, insener-tehnoloogilised tootmisvaldkonnad, projekteerimine, disain, õigusabi jms. Skaala teises otsas on aga kapitalimahukad kinnisvaraarendus, energia tootmine ja kõikvõimalik vahendustegevus. Kui tahame inimesi Eestis hoida, siis siin on sisuline valiku koht.

Kui Põhjamaad saavad endale lubada tööjõu- ja tarbimise kõrget maksustamist, siis meie mitte. Meie parimas tööeas inimesed, vähemalt osa nendest, soovivad teenida suuremat elatist jõukamates riikides ja rändavad sinna välja. Väikeriik ei saa seda endale kaua lubada. Meil ei ole puudus kapitalist, vaid inimestest.