Kõlblusetu kodanikupalk
Kodanikupalk on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv idee, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.
Kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat“ ja kommunismi (elu vastavalt vajadustele). Raha pole asi iseenesest ega mingi sotsiaaltoetuste meede, raha on meie panuse mõõdupuu.
Kodanikupalgaidee põhjaks tunduvad olevat kolm teesi: tehnoloogia areng on nii kiire, et masinad teevad suurema osa töid ning inimesele tööd ei jätku; sotsiaalsüsteemid on nii keerulised, et odavam oleks kõigile raha kätte jagada; inimene peaks tegelema vaid sellega, mis talle meeldib.
Töökohad ei kao üleöö, tehnoloogiline areng on protsess. Me peame protsessiga kaasas käima. Peaksime pigem oma energia suunama sellele, et olla võimelised looma neid töökohti ja inimesi välja õpetama. Juba koolipõlvest peale. Tänapäeva maailm on juba näidanud, et uued töökohad tekivad meelelahutustööstuses ja teeninduses, just seal, kus saab oma vaba aega ja raha kasutada.
Arvamus, et pidev rahakülv pidavat aitama majandust ergutada, on ekslik.
Kodanikupalk on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv. See võib toimida mingis testrühmas, kuid laiemas mõttes tekitab omandatud abituse sündroomiga inimesi juurde.
Mitmest rehkendusest on ilmnenud, et sel ajal, kui osa inimesi saab õnnelikult mediteerida ja teha, mida nad tahavad, peaksid ülejäänud maksma umbes 50% kõrgemaid makse. Milline on siis ettevõtjate ja töölkäijate motivatsioon?