Sest meil on kõik jokk!

Milleks investeerida Eestisse?

Välisinvesteeringutega on lood keerulisemad. Miks peaks üldse keegi tahtma Eestisse investeerida? Oskustööjõudu meil pole ja, hullem veelgi, ka tööd teha tahtvaid inimesi napib. Meil saab arvukas seltskond väliselt elujõus mehi invaliidsustoetust. Kahtlen, kas alati just põhjendatult. Samuti on arvukas seltskond, kes ei tööta ega tahagi töötada. Miks me kardame analüüsida, millist mõju on tegelikult avaldanud töötukassa süsteem ja kõikvõimalike toetuste puistamine varjusurma määratud lennukatele projektidele? Tõsi, projektide kirjutamisest tegime omaette tööstusharu.

Hoopiski suurem pidur on meil laialt levinud jokk-skeemide viljelemine. Investeeringute kaitstus skeemitajatest varaste eest juriidilises plaanis on rohkem kui kesine. Ja kui vargapoisid just päris lollid pole, siis midagi nendega ei juhtu. Paljude tuttavate advokaatide sõnutsi on kohtute võimekus majandusküsimustes pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kui advokaadid on spetsialiseerunud äriõigusele, kriminaalõigusele jne, siis kohtunike seas sellist spetsialiseerumist millegi pärast ei praktiseerita. Kuidas saab aga kohtunik olla superspetsialist mis tahes juriidilises küsimuses? Kahjuks ühiskond aktsepteerib skeemitajaid, nad naudivad sageli ühiskondlikku tunnustust.

Näiteks Skandinaavia ehitusettevõte NCC on siin pillid kotti pannud. Miks ta peaks siia investeerima, kui riiklikud ehitushanked võidavad alati võimuerakondade lemmikehitajad? Ja kui ei võida, siis algab kohtuprotsess ja nad võidavad ikka. Tallinna koolide renoveerimistel osutusid ühtäkki ehitajateks seni toidutöösturitena tuntud tegelased. Muidugi läks see maksumaksjale kallimaks kui see, et linn oleks ise laenu võtnud ja remontinud.

Enamat kui lollus

Tähtsam on, mis mulje jätab selline legaalne korruptsioon potentsiaalsetele investoritele. Kindlasti mitte ahvatleva! Või kui riigihankeid võidavad ettevõtted, millel pole veel mingit tegevusajalugu ette näidata? Erainvestor ei teeks oma ettevõttest katsepolügooni, riik paraku küll ja kindlasti mitte ainult lollusest. Kõiki selliseid skeeme on aktsepteerinud valitsusringkonnad, pangad projekte finantseerides ja ühiskond tervikuna.

Meie börsi pole samahästi kui olemas, sest puudub ühiskondlik surve börsiettevõtetele aktsiate väärtust suurendada ja dividende maksta. Nagu see on näiteks USAs. Tuumikomanikud võivad sellistes oludes õigustatult käsitleda ettevõtet kui eraomandit. Millised omanikuga seotud kulud ettevõttes sees istuvad, see pole väikeaktsionäri asi. Tema olgu õnnelik, kui peaks näiteks laenude restruktureerimise käigus natuke dividende saama. Finantsinspektsioon tegeleb meil aga külmkappide järelmaksuga väikeinvestori kaitsmise asemel.

Riik peab endale aru andma, et reinvesteeringute tulumaksu vabastus pole imettegev investeerimismagnet. Vaja on ka soosivat õiguslikku keskkonda. Selleks peaks aga esmalt vigu tunnistama. Toetan riigiettevõtete börsileviimist, aga enne tuleb muuta reegleid, äritavasid ja ühiskonna hoiakuid. Maksundusalane prognoosimatus ei soodusta samuti kuidagi investeeringuid. Ega ka enamusaktsionärist riigi prognoosimatu tegevus börsiettevõtte nõukogu moodustamisel ja dividendimakse asjus.