Aivar Hundimägi • 9. august 2016 kell 7:00

Eesti olümpiasportlased Ameerika mägedel

Ameerika mäed  Foto: PantherMedia/Scanpix

Eesti spordi rahastamine tammub surnud ringis, investeerides tulevikulootustesse liiga vähe, kirjutab Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi.

Möödunud nädalal alanud olümpia paneb spordisõbrad meie sportlastele kaasa elama ja pöialt hoidma. Kui mõni Eesti sportlane peaks tõusma poodiumile, siis on ta saavutanud kangelase staatuse, kelle najal üritavad end upitada ka poliitikud ja spordi funktsionäärid. Kahjuks kipuvad nad aga unustama, et hea esitus olümpial eeldab aastaid kestvat tipptasemel treenimist, mis nõuab raha.

Peale selle, et Eesti spordi rahastamisotsuste tagamaad on kohati segased ja varjatud ning uute tähtede teket ei soosi (vt arvamusartiklit „Lõpetame tippspordi riikliku rahastamise“, ÄP 09.02.2016), iseloomustab meie tippspordi rahastamist see, et olümpia-aastaks maksimumi saavutav sportlasepalk ja treeningtoetus kukuvad kohe pärast olümpiat imepisikeseks ning treenerile maksab palka treenitav ise, kui üldse. Meie olümpiasportlased sõidavad justkui rahastamise Ameerika mägedel, mis pakuvad suurel hulgal närvikõdi ehk järske tõuse ja langusi.

Mai lõpus avaldas ajakirjanik Mari Mets Äripäevas ülevaate olümpiale pääsenud Eesti sporditippude rahastamisest ja olümpiatsükli eelarvetest. Ärimaailmaga paralleele tõmmates tuleb tunnistada, et suur osa meie tippsportlastest oleksid pankrotiohus, kui jääksid lootma ainult riigi toele või pühenduksid ainult spordile. Tipptasemel spordiga tegelemiseks peab osa Riosse lendavast olümpiakoondisest minema pärast olümpiamängude lõppu palgatööle, sest neile makstav sportlasepalk on liiga pisike.

Pärast olümpiat näpud põhjas

Riik rahastab Eesti olümpialootusi kahe toetusega: sportlasepalga ja olümpia ettevalmistustoetuse ehk treeningtoetusega. Mõlemad on kõikuvad summad, sõltudes sellest, kui heal tasemel on sportlane ja kui kaugel on olümpiamängud. Olümpia-aastal on mõlemad toetused kõige suuremad, varieerudes praegu 800 eurost ligi 2500 euroni.

Pärast Rio olümpiat langeb Eesti Olümpiakomitee makstav toetus 60%. Näiteks A-kategooria sportlastele ehk meie kõige-kõige parematele tähendab see igakuist sissetuleku vähenemist 1600 euro võrra.

Kahekordne maailmameister ja Londoni olümpia hõbe, maadleja Heiki Nabi ütles, et Eesti Olümpiakomitee toetuse vähenemine pärast olümpiat annab sportlasele tuntava löögi, sest alati tuleb siis hoolega kalkuleerida, kas ja milliseid laagreid lähiajal teha saab ja kui kaugele kodust on võimalik sõita.

Kettaheite olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanteri kinnitusel on olnud aastaid, millal pärast olümpiat pole septembrist jaanuarini sportlastele enam üldse toetusraha jagunud.

Sportlaste vaatevinklist on üks probleem toetussummade kõikumine olümpiatsükli ajal, teine probleem puudutab toetussumma suuruse sõltuvust saavutatud tulemustest ning kolmas probleem treenerite rahastamist kogu ettevalmistusperioodi ajal.

Mida parem tulemus, seda rohkem toetust

Järgmiseks olümpiaks valmistumine algab kohe pärast olümpiamängude lõppu. Vahepeal võivad aga rahakraanid kuivaks jääda, kui mõni hooaeg ebaõnnestub ja sportlase tulemused tippvõistlustelt jäävad kesiseks.

Eesti spordi riigipoolse rahastamise loogika on lihtne: mida parem tulemus, seda suurem toetus. Ja laias laastus kehtib sama ka sponsorite kohta – mida kõlavam nimi spordimaailmas oled, seda kergem on sul leida endale ka toetajaid erasektorist. Probleem peitub aga selles, et kõhn rahakott võib muuta tippu jõudmise ülimalt keeruliseks, eriti siis, kui konkurentide treeningtingimused on paremad.

Gerd Kanter meenutas, et kümmekond aastat tagasi, kui ta jäi võistlustel pidevalt Leedu kettaheitelegendi Virgilijus Alekna järel teiseks, oli tema jaoks suur mure A-kategooria sportlase toetusele tõusta. Seda makstakse vaid esikohtade või olümpiamedali eest. Kui sportlane kaotab taset, kukub ka toetus.

Näiteks osa sõudjaid pidi otsima omale ajutise madalama taseme tõttu langenud toetussumma kompenseerimiseks kiirelt erasponsori, et mitte kaotada treeningkvaliteedis ja kukkuda veelgi rohkem. Praegu loodame neilt olümpiamedalit ja kui see peaks õnnestuma võita, siis on meeste telefon õnnitlejate kõnedest punane. Mitte nagu mõõnaperioodil, kui neil tuli tipptasemel jätkamiseks toetusraha otsida.

Kasta taime, mis kasvab

Nii tekib omamoodi surnud ring, kus kehv tulemus tähendab raha kaotust, mis omakorda võib tähendada kehvemaid tulemusi tulevastel võistlustel, sest säästurežiimile minnes tuleb otsida odavamaid treeninglaagreid, odavamat spordivarustust ja kärpida sportlast abistavat meeskonda.

Arvestades suurt melu ja eufooriat, mida meie sportlaste võidud pälvivad, saavad olümpialt medalita tulevad sportlased liiga vähe tähelepanu. Paljud neist on aga meie medalilootused nelja aasta pärast uuel olümpial. Nende säästurežiimile lülitamise asemel tuleks neisse hoopis investeerida ka pärast seda, kui viimane olümpia kõige paremini ei õnnestunud. Alustaks kas või sellest, et nad ei pea olümpia järel minema tööturule, vaid saaksid jätkata ettevalmistusi järgmisteks suurvõistlusteks. 

Hetkel kuum