Kaks võimekat kandidaati, üks eelistus

Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette, et president valitakse poliitilise kokkuleppe tulemusel – vahet pole, kas seda tehakse riigikogus või valimiskogus.

See tähendab, et presidendil peaks olema laiapõhjaline toetus ja usaldus just erakondade seas. President peab suutma keerulistel hetkedel ühe laua taha tuua kogu riigi poliitilise establishment’i – nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad, lisaks ka parlamendivälised parteid. Selles mõttes peab president tõepoolest olema erakondade ülene (mis ei tähenda, et ta enne presidendiks valimist peaks tingimata olema erakonnaväline).

Näen praeguste kandidaatide seas vaid kahte inimest, kelle poliitiline kogemus ja isiksuslik renomee tagavad selle, et nad on võimelised kokku kutsuma ja läbi rääkima kõigi erinevate poliitiliste jõududega ning keda sellises rollis erinevad parteid ka respekteeriks – need on Siim Kallas ja Eiki Nestor.

Mart Helme ja Mailis Repsi reputatsioon on väga ühe erakonna keskne ja ma kahtlen tugevalt, kas näiteks vastastiivale kuuluvate parteide esindajad suudaksid neid kahte presidendi neutraalsust eeldavas rollis aktsepteerida.

Marina Kaljurand ja Allar Jõks on küll erakonda mitte kuuluvad kandidaadid, kuid seetõttu olnud ka Eesti erakondlikust elust liiga kaugel. Kahtlen nende sisepoliitilistes instinktides, võimes sellel maastikul iseseisvalt tegutseda. Muidugi on presidendil olemas nõunikud, kuid presidendi positsioon eeldab ka isiklikku läbinägelikkust ja tarkust, mille saab anda vaid pikk poliitiline kogemus.

Kui aga võrrelda Eiki Nestori ja Siim Kallase võimeid teises olulises presidenditöö valdkonnas, milleks on välis- ja julgeolekupoliitika, siis tuleks neist kahest kindlasti eelistada Siim Kallast. See on ka minu eelistus.