Väsitavad valimised

See, kuivõrd presidendivalimised Eesti inimesi kurnavad, pole kuidagi proportsionaalses suhtes sellega, kui paljude inimeste arvamus loeb. Ei, alternatiiv pole lasta valitud peadel president vaikselt suletud uste taga kokku leppida, jättes lihtrahva, kes asjast nagunii aru ei saa, arutelust kõrvale. 

Millegipärast aga ei päädi Eesti presidendikandidaatide või kandidaadi kandidaatide („No mis nähtus see veel on?“ on mõistetav küsimus kodanikult) vallamajatuurid ja muud avalikud ülesastumised Ameerika Ühendriikide riigipea valimistelt tuttava meluga, kus publik lehvitab kirglikult plakateid või elab kaasa oma lemmikule, kellel on ka põhjust pisut emotsioone näidata.

Eestlane ei ela kaasa, väljenda emotsioone ega tee kõva häält, kuid mingit kirglikkust presidendivalimiste teemal pole inimeste omavahelistes juttudes juba ammu. Kui keegi oma lemmiku ka välja ütleb, siis pigem häbelikult.

Võib-olla on alternatiiv USA kombel presidendi otsevalimine. Rahva hääle kaasamine tekitaks ehk rahvas ka rohkem kirge parima kandidaadi valituks saamise vastu ja tõstaks ka teadlikkust, kuidas me ikkagi oma riigis presidenti valime. Vähemalt mõned tunnevad siis vastutust teha teadlik valik. Kui ka kunagi põhiseaduslikku korda ameerikalikumaks muudetaks ja Eestis saaks presidenti otse valida, tuleks kõigepealt tõsta kindlasti rahva teadlikkuse ja süsteemi mõistmise taset, näiteks ühiskonnaõpetuse tundide suurema osakaaluga koolis.

Samal ajal, kui presidendivalimisi ülekajastas riigikogus ligi 200 ajakirjanikku, räägime sellest, et presidendi roll on ikka ainult esinduslik, võimu tal suurt pole ja tegelikult ei peaks nii tähtis olema, kelle presidendiks valime. Võib-olla kutsub rahva leigus ajakirjandust hoopis maa peale – see pole nii oluline, ärme rohkem väsita end.

Sellest hoolimata peaks presidendivalimiste süsteemi lähendama inimlikele väärtustele: tänane lemmik ei ole homne ärapõlatu ja eilne patt ei ole täna ka „täiesti uus reaalsus“. Sellised südametunnistusega kodanikule arusaamatud manöövrid panevad sageli kulme kergitama ja küsima: „Poliitik, mis on sinu hind?“

Jah, koostöö nimel tuleb teha kokkuleppeid ka riigikogus nagu igas kollektiivis. Kui iga riigikogu liige hääletaks oma päris-päris lemmiku poolt, ei saaks me ilmselt kunagi kedagi ära valitud. Kuid nõutu, käed rüpes ootava rahva nina all kellegi arusaamatute väärtushinnangute palagani saatel pukki upitamine väsitab publiku staatusesse surutud Eesti rahvast ebaausalt palju. Küsitakse lapseliku kannatamatusega „Kaua veel?!“

See pole enam ei leib ega tsirkus ega ratsionaalne, ja paneb inimesi küsima: miks ei võiks riigikogu selle tralli asemel hoopis päris probleemidega tegeleda – nendega, mis mõjutavad meie elu rohkem kui üks esinduspresident?