Euroopa vajab väljast gaasi

Pisut üle poole Euroopa Liidu praegusest gaasitarnetest tuleb koduselt turult, 28 Euroopa Liidu riigist ja Norrast. Tootmismaht selles piirkonnas on aga järsus languses. Juunis teatas Hollandi valitsus, et Groningeni gaasimaardla aastase tootmisvõimsuse lagi on 24 miljardit kuupmeetrit, kaks aastat tagasi oli see peaaegu kaks korda suurem, 42,5 miljardit kuupmeetrit. Ühendkungriigis toodetav maht on sarnases languses ning sama toimub Norras, kuigi mitte nii järsult.

Juhul, kui kõik jätkub senisel viisil, on Euroopas aastaks 2035 vajaminevast gaasikogusest puudu kolmandik, ehk üle 140 miljardi eeldatavast 500 miljardist kuupmeetrist. Veeldatud maagaas (LNG) ja uued tarnevõimalused nn lõunapoolses gaasikoridoris (Euroopa Komisjoni intsiatiiv luua gaasitarnimise võimalused Lähis-Idast ja Kaspia mere äärest Euroopasse) võivad osaliselt puudujääki asendada, kuid mitte täielikult.

Sarnaselt Nord Stream 1-ga kaasneb Nord Stream 2 projektiga poliitiliste kaalutluste ja väärarusaamade tõttu vastuväiteid. Paljukuuldud näide sellest on hirm Euroopa liigsest sõltuvusest Venemaa energiast.

Vene gaasi osakaal ELi kogu energiaportfellis on ainult 6%, mis on püsinud stabiilsena viimased 25 aastat. Olukorras, kus nõudlus kasvab pakkumisest kiiremini, (uus ­torujuhe kataks vaid ühe kolmandiku eeldatavast nõudluse kasvust), on selle osakaalu muutumine ebatõenäoline isegi peale Nord Stream 2 käikuandmist.

Ärilise elujõulisuse määrab jätkuvalt turg, kellelt ja milliseid teid pidi gaasi ostetakse. Projekti ärimudel on sedavõrd tugev, et ELi Venemaa konsortsium plaanib koguda 70% vajaminevast rahastusest erakapitaliturult.

Nii nagu Nord Stream 1, peab ka Nord Stream 2 vastama kõikide riikide, ELi ning rahvusvahelistele seadustele ja regulatsioonidele. Nord Stream 1 edu eeskujuks võttes on vähetõenäoline, et Nord Stream 2 rajamist saaks takistada õiguslikul alusel. ÜRO mereõiguse konventsioon on ühemõtteliselt selge: kõikidel riikidel on õigus rajada merealuseid torujuhtmeid teiste riikide majandusvöönditesse. Asjassepuutuvad rannikuriigid ei tohi takistada kaablite või torujuhtmete rajamist või käitamist, väljaarvatud mõistlike meetmete rakendamiseks keskkonna kaitsel.

Importivad torujuhtmed, millega tuuakse gaas ELi sise­turule liikmesriikide majandusvööndite kaudu, ei kuulu ELi energia siseturu jurisdiktsiooni alla, mida reguleerivad erinevad energiapaketid. Näiteks Põhja-Aafrikast Euroopasse rajatud torujuhtmeid on alati käsitletud ELi teisest energiapaketist väljaspool seisvatena. Kolmas energiapakett ei muuda siin midagi. Euroopa Komisjon ei saa eirata aastakümneid jõus olnud õiguslikku pretsedenti ja rakendada ühele äriprojektile reegleid, mida ta teisele ei ole rakendanud. See oleks turupõhise energiapoliitika lõpp Euroopas ning hävitaks investorite usalduse.

Autor: Romans Baumanis