Pantvangikriisi lõppvaatus

Savisaare poliitiline laip polnud veel jahtudagi jõudnud, kui algas hüsteeriline poliitpidu ja -pillerkaar, mille sarnast pole peenhäälestajate paradiisis ammugi nähtud. Eks paistnud sotside ja IRLi omade pikad hambad reformierakondlaste klanitud kuubede ja siniste lipsude vahelt välja ammugi, kuid võim oli nii armas, ja kuni vanakurja enda vaim hõljus Keskerakonna kohal, ei saanud keskparteilasi tordi tükeldamise juurde lasta. Keskpartei peavahetust ei mallatud peaaegu ära oodatagi, kolmikkooselu kannatused olid oravate partnerid nii kurjaks teinud, et avalik kaklus algas juba enne Keskerakonna kongressi.

Jüri Ratasest sai ühtäkki peo kõige popim poiss, kellega kõik tantsida tahavad. Sellest pole midagi, et paraku pole Ratas tegelikult üldse mingi tantsulõvi. Igav, alalhoidlik, ilma igasuguse oma arvamuseta kasvuhoonekasvandik, kes on pikki aastaid Savisaare jalge ees kannatlikult oma aega oodanud ja kes nüüdki ei unusta auavaldusi oma vaimsele isale. Ei mingit distantseerumist Keskerakonna kriminaalkaristatud ja -karistamata sigadustest. Mitte vähimatki katset kodu enne ära koristada, kui sinna kosilased sisse lasta.

Nii et kõigil neil, kellel Rõivase ennasttäis pisiposimistest kõrini, tuleb Ratases peagi suurelt pettuda. Tehtud on Ratas täpselt sellestsamast ainest, millest Rõivaski. Ühesugused püüdlikud karjääriparteilased mõlemad.