Kaire Uusen • 10 november 2016

Kelle pruut? Mitte kellegi

Kaire Uusen  Foto: Andras Kralla

Aastaid võimul olnud Reformierakond on tekitanud kahetised tunded, kirjutab ajakirjanik Kaire Uusen.

Idee järgi on Reformierakond esindanud eestlaste enamusele hingelähedast parempoolset maailmavaadet, aga arvatavasti mitte viisil, mida tänapäevane maailm, st Eesti ettevõtted ja elanikud ootavad.

Tagantjärele tundub, et Reformierakond on olnud kui pruut, keda sõnades kõik justkui imetleks ja hindaks, aga hinges keegi tegelikult ei taha või mõeldakse hoopis teisele. Viimased 10–15 aastat on olnud Eesti elus ja majanduses üks suur endale luiskamise aeg. Muud selgitust ei ole, sest kuidas muidu on riigi ja ettevõtjate-töötajate teod võrreldes sõnadega nii suures vastuolus.

Kui Reformierakonna poliitika oleks õigel parempoolsuse kursil, siis vähemalt Eesti ettevõtjad peaks olema olukorraga rahul. Saavutusi ju jagub, lisaks veel imed IT-valdkonnas, Eesti tohutu kaasaegsus, mugavus, lihtsus asjaajamisel. Ettevõtjad ei peaks olema ainult rahul, vaid sellise valitsuse ajal lausa pulbitsema äri- ja tegutsemislustist.

Tegelikkus on see, et kogu Reformierakonna võimuloleku ajal on ettevõtjailt kostnud peamiselt kriitikat, hädaldamist ja kurtmist, suur osa äriedust püsib vaid eurotoetustel, ehk seniks, kuni seda on. Mõnigi kord on seda raske selgitada teise riigi ajakirjanikule, miks parempoolse ja ettevõtlust toetava valitsusega majandus ei kasva ja ettevõtted on kidurad, miks investeeringud vähenevad ja kotid pannakse kokku või liigutakse mujale Euroopasse? Ka ükski ettevõtja ei ole ammendavalt vastanud, miks nad ei ole rahul, kui võimul on nende huvide esindaja, ainus, keda nad Eesti parteidest aktsepteerivad.

Suurepärased töötajad

Teiseks on pakkunud Eesti kaua aega maailmale sellist imet, mida kuskil ei näe – nimelt parempoolse maailmavaatega töötajad. Lisaks sellele veel üks suur pluss: meie inimeste suhteliselt kõrge haridustase ja töörabamise iha, mis on suurem kui enamikus riikides, kus majandus mühiseb kasvada. Eestis arvab pea igaüks, et töötuid ei tasu hellitada, ning et iga inimene on ise oma elu, saatuse ja palga sepp. Meil on selleks veendumuseks osaliselt ajaloolised, osalt rahvuslikud põhjused – inimene on saanud aastasadu loota ainult iseendale, mitte kunagi naabrile, riigile või valitsejatele, kes enamasti on rahvast tööle sundinud, mõisas peksnud või külmale maale viies hävitanud. Targem on olla alandlik, ajada vaikselt oma asja ja kuidagi hakkama saada, mitte oma õiguste eest võidelda – nii kirjeldas juba Friedebert Tuglas tsaariaja eestlase mõttemaailma.

Eesti on riik, kus tööandjal/ettevõtjal on alati õigus (vt uus töölepinguseadus) ning töötaja selle näiliselt heaks kiidab, kus ei toimu peaaegu ühtki tõsist streiki, keegi ei nõua kõrgemat palka, siiralt aktsepteeritakse palgalõhesid nii samade ametikohtade kui ka meeste-naiste võrdluses – see kõik on individuaalsust hindava ühiskonna tunnus. Ja individuaalsus pole ju üldse halb. Ettevõtted peaks üksteise võidu rabama, et Eestis ettevõtlust arendada ja selliseid töötajaid endale saada, aga jälle – millegipärast nad ei tee seda.

Selle kõige taustal on raske mõista ka Eesti töötajat, kes toetab siinset individualistlikku süsteemi, peab Eestis palgalõhesid õigeks (sellist tagasisidet on aastate jooksul saanud tuhandeid kordi, et inimesed on erinevad, et Eestis peavadki olema madalad palgad, muidu kaovad tööandjad üldse ära), kirume internetis lõputult „sotsialistlikke“ ja immigrantidest pungil võrdsustavaid Põhjamaid, kuid siis läheb eestlane just sinna, mida ta kõige enam kirub. Miks peetakse oluliseks hoida Eestis hoopis teistsugust süsteemi?

Kolmandaks, maksusüsteem, mis on Eesti au ja uhkus. Viimase 10–15 aasta jooksul olen intervjuudes, artiklites kuulnud eranditult kiitust selle teemal – see on see, mida kõik maailmas kadestavad ja kiidavad. Samas on irooniline, et kõik edukad teevad ikkagi teisiti ega võta meilt eeskuju. Jääb mulje, et ka meie ettevõtjad ja inimesed ei mõista, kui hea see on, sest jälle – ka üha rohkem ettevõtteid viib oma tegevuse keerulise ja ebamõistliku maksusüsteemiga riiki, tõmmates selliselt oma tegevusega ju Eesti imele vee peale. Kellele see süsteem on tehtud, kui ise ära minnakse?

Õnne ei ole tulnud

Eemalt vaadates on Eestis pikka aega võimul olnud eesti inimese jaoks ideaalseim partei (muidu poleks ju nii pikka aega püsinud kõigile skandaalidele ja jamadele vaatamata). On olnud ideaalsed juhid – ettevõtjate suust on kuulda Reformierakonna suunal ainult kiidusõnu, kõik teised, eelkõige Keskerakond, aga ka SDE oma venemeelsusega, IRL, rääkimata EKREst ja Vabaerakonnast, oleks katastroof. Ometi aga pole Reformierakonna tegevus toonud Eestile lubatud arengut ega inimestele õnne.

Mida öelda Reformierakonna ajastule tagasi vaadates? Eesti on teinud justkui kõik õigesti, ettevõtjad on saanud just seda, mida nad on tahtnud, ja rahvas ka – vähemalt poliitilisi valikuid tehes, aga ikka ei olda rahul ega saada aru, kui hea on Eesti elu. Kui keegi näeb ebaõnnestumisi, siis on süüdi välised tegurid.

Niisiis, kauaaegne pruut on (veel) alles, sõnades ikka sama ilus ning hea, kuid õnne ja edu pole ega tule. Sellele vaatamata tahaks väga vanast kinni hoida, sest uus on kindlasti hullem või koguni vigane. Õhus on tunda arvamust, et praegu on küll hull, aga igaks juhuks ärme midagi muuda, sest äkki läheb veel hullemaks.

Äripäev pöördus kolme ja poolesaja arvamusliidri, omaniku ja juhi poole, kellelt palus kommentaare käimasoleva suure poliitilise muutuse kohta. Laekunud vastuseid avaldame jooksvalt, üldistuse teeme reedel ilmuvas kokkuvõtlikus loos.

Hetkel kuum