Kindel tee vaesusse

Kui soovime ettevõtete investeerimist ja majanduskasvu ergutada, siis peab pakkuma soodsamaid tingimusi ehk madalamaid makse, väiksemaid kulusid, vahel – kui välispartnerite majanduskasv on hea – piisab ka maksude samal tasemel hoidmisest.

Kadri Simsoni eksalteeritud jutust ERRi kaamera ees võis aimata, et tulemas on tõeline maksumöll: astmeline tulumaks, ettevõtete tulumaks, omandimaksud, teede läbimise maks, pangalõiv… Lisame kavatsuse keerata tagasi sotsiaalmaksu langetamine, lärm aktsiiside üle … Kui isegi paar neist ideedest ellu viiakse, on mõju majanduskasvule negatiivne, saati kui enamus. Selline maksumöll lihtsalt peletab investorid eemale ja paneb ettevõtjaid mõtlema, kas ikka tasub üldse Eestis toimetada ja kasvada.

Ei piisa John Keynesi lugemisest ja Paul Krugmani kuulamisest – tuleb lugeda palju teisi teoreetikuid, mõttega, ning siis saab selgeks, et teooriad kehtivad teatud eeldustel ja kindlas keskkonnas.

Millised need astmed võiksid olla? Põhinedes sotside ja Keskerakonna valimislubadustel, võib oletada, et tõenäoliselt lisatakse alates 1600–2000 euro suurusele tulule uus maksuaste ligikaudu 30% määraga. Mida see tähendab? Kõikide spetsialistide ja kõrgelt kvalifitseeritud tööliste netotulud vähenevad. See puudutab nii IT-spetsialiste, kvalifitseeritud ehitajaid ja tööpingitöölisi kui ka arste, õppejõude. Need on inimesed, kelle tulusid peaks hoopis suurendama, sest neist on ettevõtetel suur puudus. Niisiis astmelise tulumaksuga öeldakse neile: „Teate, te teenite liiga palju.“ Oletan, et nad ei rõõmusta.

Vastustundlik ettevõte püüab seejärel tõsta brutopalka nii, et netopalk jääks samaks. See tähendab, et ettevõtte tööjõukulud suurenevad, sealjuures ei tohi unustada ka kõrgema brutopalga pealt makstavat suuremat sotsiaalmaksu. Kokkuvõte: selle asemel, et kõrgesti kvalifitseeritud ja Eestile hädavajalike spetsialistide palkamist odavamaks teha, tehakse see hoopis kallimaks. Praktilise poole pealt tähendab tööjõukulude kasv aga ettevõtte konkurentsivõime langust ja halvenevat finantsseisu (vaata uuesti algusest).

Kui ettevõtted ei kompenseeri spetsialistide netotulu langust, siis läheb langusesse tarbimine ja sellega seotud tootmine. Tuletan „tarkpeadele“ meelde, et suurema tulu teenijad kulutavad suhteliselt enam (nad ka maksavad suhteliselt enam makse). Jae- ja teenuste käibe vähenemine toob kaasa kohalike tootjate toodete müügi vähenemise, kuid suurendab ka tööpuudust, sest väiksem käive ja tootmine tähendab, et ka vähem inimesi on vaja palgata. Müüjad ja teenindajad on suures osas keskmisest väiksema palgaga. Niisiis on astmeline tulumaks „sõbralik“ ka väikesepalgaliste jaoks.

Üldiselt võib jagada ettevõtjad selles küsimuses kaheks (muidugi on ka ilmavaatelisi erinevusi). Need, kellel on kasvamine käsil, on suured ideed või on alles alustanud, pooldavad kehtivat maksuskeemi. Need, kes on oma ettevõttega n-ö valmis, kel pole enam uusi mõtteid ja kellel on soov dividende ulatuslikult välja võtta, eelistavad tulumaksu taaskehtestamist. Nemad on juba oma kasu praegusest maksukorraldusest kätte saanud. Kas on aus toetada küll kunagisi tublisid ettevõtjaid, kuid seda praeguste agarate arvel?

Eesti ettevõtted elasid majanduskriisi üle palju paremini kui meie Läti ja Leedu naabrid. Küsige pangajuhtidelt, kellel on kõige parem ülevaade ettevõtete finantsseisust, ja nad kinnitavad seda. Põhjus lihtne: kiire kasvu, aga ka kriisi ajal puudus vajadus ja kiusatus kasumit peita ning seetõttu olid ettevõtted finantsiliselt tugevamad ja pidasid kriisile paremini vastu. Tugevam finantsseis võimaldab ettevõtetel vajadusel laenu võtta, investeerida ja kasvada. Püsivat ja tugevat majanduskasvu pole võimalik saavutada, kui ettevõtted ei investeeri.

Ettevõtte tulumaksu kehtestamine tähendab seda, et ettevõtete finantsseis nõrgeneb ning need, kes sooviksid ja oleksid võimelised kasvama, ei saa seda enam teha, vähemalt mitte nii kiiresti ja ulatuslikult. Igasugused jutud sellest, et teeme riiklikud toetusskeemid, mis aitavad kasvavaid ettevõtteid, osutavad sellele, et pole räägitud nende tõsiste ettevõtjatega, kes tegelikult meie majandust uuendavad ja tuleviku kasvu loovad. Tõsine ettevõtja proovib igal võimalusel vältida riiklikke toetusi ja tulla ise oma asjadega toime, seda nii bürokraatia, isetegemise soovi kui ka sõltumatuse tunde pärast.

Eestis on kasutusel maamaks koos kodualuse maamaksu erisusega. Saan aru, et Kadri Simsoni soov on see erisus kaotada (mis mulle meeldiks), kuid tema soov paistab olevat maksustada lisaks maale ja kinnisvarale (see on varamaksude järgmine tase) kogu vara ehk siis ka hoiused, aktsiad jne ehk säästud. Kas me ikka oleme nii rikkad? Kuidas me nende varade hinna selgeks teeme? Kuidas tagame, et maksustatav finantsvara riigist välja ei voola? Selle kõrval rääkida pensionifondide vara Eestisse suunamisest on kurbkoomiline. Ilmselt peaks pensionifondide maksustamine riigikassasse rohkem tulu tooma? Kas võimalik järgmine rahandusminister on mõelnud, milline on selliste sammude mõju intressimääradele, säästmissoovile, investeeringutele jne?

Tulumaksu astendamine ja ettevõtte kasumimaksu kehtestamine toob kaasa tööjõukulude kasvu, ettevõtete finantsseisu halvenemise, investeeringute vähenemise, konkurentsivõime languse ehk siis Eesti majanduskasvu vähenemise. Sotsiaalmaksu tõstmine tõstab tööjõukulusid. Aktsiiside alandamine ja käibemaksuerisuste laiendamine ei ole samuti odavad muudatused.

Lisades mõtted igasuguste kulutuste suurendamisest, on oodata eelarvepuudujäägi tuntavat kasvu. Kogunev suur auk tuleb millegagi täita, kuid võimalikuks allikaks pakutakse omandimakse. Ka parimal juhul ei ole võimalik sealt koguda summat, mis tekkiva augu kataks. Seega vaadataks tõenäoliselt järgmisena tulumaksude tõstmise poole, sest olen aru saanud, et just sealt on nii sotside kui ka keski arvates võimalik palju tulu saada. Võin kindlalt öelda, et ei ole.

Jah, muidugi võib võtta ka laenu. Kuid – vaatamata sellele, et Eesti laenukoormus on madal ja hetkel laenu võtmise võimekus kõrge – ei anna ükski tõsiselt võetav laenaja raha kulutusteks, mille puhul on näha, et need kasvavad, aga tulu ei teeni, saati siis juhul, kui nad võivad lisakulusid tekitada.