Liiga lihtne, et olla tõsi?

Kui vaadata tööjõumakse maksukiiluna ehk rahana, mis jääb tööandja tööjõukulu ja töötaja netopalga vahele, on see kiil ebamõistlikult suur just allpool mediaanpalga taset. Ehk teisisõnu: pooled töösuhted on ülemaksustatud. Madalapalgaliste töösuhete maksukoormuse vähendamine muudab kogu süsteemi efektiivsemaks, sest kui netopalgast ei jää peale vältimatute kulude katmist „vaba raha“, pole töötajal motivatsiooni. Iga juht teab, et motivatsioonita ei jõua eesmärkideni. Demotiveeritud inimene panustab just nii vähe kui võimalik. Lisaks vähendab tarbijate vaba raha nappus siseturu aktiivsust ning pidurdab kodumaist kvaliteetkaupa tootvate ettevõtete käibe kasvu ning seeläbi arengut.

Hea, et värske valitsus julges ses asjas muutusi teha. Halb, et tulumaksureformi ei juletud lahendada tulumaksusüsteemi sees, vaid summarselt tekkiv puudujääk võetakse niigi ülepaisutatud kaudsete ja tarbimismaksude kaudu vargsi tagasi.

Madalate palkade liigne maksustamine teeb liiga töövõtjale ja on vähemalt sama ülekohtune tööandja suhtes. Alustavas äris ongi madalad palgad. Liigse maksukoormuse tõttu võib ettevõte aga jäädagi kinni alustamisfaasi, sest kogu kasvupotentsiaali söövad maksud ära.

Samahästi kui avamata on sotsiaalmaksude ja vastava sotsiaalsüsteemi teema. Tööjõumaksudest moodustab suurima osa sotsiaalmaksupakett. Sotsiaalmaksudele kehtib siiani kohustuslik kuine miinimum: 2016, kui alampalk on 390 eurot, on sotsmaksu miinimum 127,80 eurot. Tuleval aastal, kui alampalk on 430 eurot, on sotsiaalmaksu miinimum (kui kehtib sotsiaalmaksu määr 32,5%) 139,75 eurot.

Selline kohustuslik sotsiaalmaksu miinimum takistab paindlike töösuhete loomist. Kaasaegsed dünaamilised töösuhted ei saa alluda reeglile „165 tundi kuus“. Nii võimas maksutõkis tähendab, et paindlikud töösuhted jäävad loomata. Ettevõte lihtsalt ei saa sageli ette võtta, sest tegutsemismudel ei baseeru 165tunnistel täistöökohtadel. Spetsiifiliste oskustega töötajad ei saa tööd ja ettevõte ei saa neid kasutada, kui töö ei eelda „üheksast viieni“ töökohal viibimist. Äärealade piiratud tööpakkumiste puhul jääb töö tegemata või toimub ümbrikupalkade vormis. Pensionärid, puudega inimesed, laste või omaste hooldajad ei saagi töötada, vaid peavad, müts peos, sotsiaalabi paluma. Maksuraha kulub üha enam toetustele ja pealesunnitud abitusele, ja seda olukorras, kus demograafiliste trendide tõttu on iga riigi jaoks töötatud tund kulda väärt.

Lahendus on imelihtne – töötamise ühikuks tuleb kuu asemel võtta tund. Kõik kuised määrad, sh palk, tulumaks, tulumaksuvaba miinimum ja sotsmaksud tuleb jagada 165-ga, ja ongi tehtud. Nüüd jääb veel defineerida erinevate tasemete sotsiaaltagatised ja lisada alternatiivsed sotsiaalsüsteemid ehk läbi viia hääbuva sotsiaalsüsteemi reform.

Eesti on pärast planeeritud aktsiisitõuse tarbimismaksude osakaalult euroliidu tipus. Värske valitsus nihutas küll aktsiisitõusud teistele kaubagruppidele, aga kalle jäi samaks. Meie niigi kõrgele toidu- ja vältimatute esmatarbekaupade käibemaksule liidetakse üha uusi aktsiisi- ja kaudseid makse. Suhkru-, alkoholi- ja maagaasiaktsiis võtab üllalt kõlavate loosungite saatel maksudena tagasi suure osa madalapalgalistele antud tulumaksuleevendusest. Maagaasi hind on tootmise sisendkulu ja aktsiisi tõstmine kahandab ettevõtte konkurentsivõimet. Samuti võtab see manti suhteliselt saastevaba energiat kasutavate, moodsate ja efektiivsete gaasiküttega majade elanikelt. Vähemalt ei nimeta uus valitsus riigikassa täitmist maagaasimaksuga silmakirjalikult kahjuliku tarbimise piiramiseks, nagu eelmisel valitsusel kombeks oli.

Aktsiisimaksude tõstmine avatud turul on äärmiselt tundlik teema. Õnneks ei ole see üle jõu käiv kosmoseteadus. Väga paljude riikide kogemused annavad meile aktsiisipoliitikaks üsna lihtsad reeglid.

Aktsiise tõstes tuleb jälgida esmalt samade toodete hindu naaberriikides ja teiseks meie tarbija ostujõudu. Kui neid lihtsaid parameetreid jälgida, saab aktsiise kehtestada nii, et suunata tarbimist ja ühtlasi riigikassasse tulu tuua. Oleme avatud euroturul. Keegi ei arva ju, et kui ühel pool tänavat kõrtsis on naps poole kallim kui trahteris teisel pool tänavat, hakkab rahva tervis mühinal paranema ja kallima kõrtsi kasum kasvab kui imeväel.

Enne Reformierakonna valitsuse aktsiisirünnakut soovitasid maksu- ja tolliameti eksperdid järgida aktsiise tõstes tempot kuni 5% aastas. Niipea, kui riigikassa populistlike valimislubaduste ja saamatu majandamise tõttu kiiret lisa nõudis, unustas valitsus kõik loodusseadused ja kukkus lennukilt külvatava toetusraha abil õpitud abitust tekitama.

Autode võimsusel põhinev registreerimismaks on lihtsalt üks kaudne tarbimismaks. Auto pole juba pool sajandit mitte luksustoode, vaid kodumasin. Auto omamise maks on sama kui triikraua või tolmuimeja maks. Kui maksu suurus sõltub auto võimsusest, soodustab see arhailiste, saastavate, suure mootorimahu ja väikese võimsusega autode soetamist. Siin pole loogikat ollagi.