Janar Tiiroja • 11 jaanuar 2017

Oravate allakäik jätkub

Oravad  Foto: Anti Veermaa

Reformierakonnal on ees keerulised ajad. Ma paneksin raha pigem selle peale, et Reformerakonna allakäik jätkub veel paar aastat, kirjutab Akatek Solutions Inc’i konsultant, sotsiaaldemokraat Janar Tiiroja.

Kui Reformierakonna tagatoa pealikuks peetud Rain Rosimannus on erakonna juhtorganitest juba mõnda aega eemale hoidnud, siis nädalavahetusel valitud uude juhatusse ei kuulu ka Keit Pentus-Rosimannus. Kristen Michal aga oli end tagatuppa sisse seadnud peasekretärina ja ei lahkunud sealt ka peale ameti üleandmist Martin Kukele. Kahe aasta eest otsustati ukse peale kõlkuma tuua ka Taavi Rõivas, kes sulges nüüd ukse väljastpoolt. Seega võiks loota, et kogu Reformierakonna tagatuba on viimaks tänavale tõstetud ning uks kas lõplikult laudadega kinni löödud – või käib seal tõsisem tuulutamine, et Hanno Pevkur ja sõbrad saaks sisse kolida.

Tagatuba on küll halvamaiguline väljend, kuid iseenesest on normaalne, et juhi ümber tekib väiksem ring inimesi, kellega nõu peetakse ning kellega koos tehakse igapäevaseid ja ka pikemaplaanilisemad juhtimisotsuseid. Juhatus koguneb liiga harva ja on liiga suur foorum. Sinna on mugavam minna ideega, mitte selle toorikuga. Asi läheb viltu siis, kui tagatuba ja juhatus kaotavad kontakti ning see väiksem seltskond osutub tegelikuks juhtimisorganiks.

Michal, Rosimannused ja Lillo on halva tagatoa musternäidis. Võimalik, et neid on kohati ka üle müstifitseeritud, kuid nüüd igatahes on neil erakonna juhtimise hoovad käest võetud. Tõsi, Michal jätkab ilmselt ka edaspidi erakonna volikogu esimehena, kuid administratiivne ressurss (kontor) on tal käest libisenud. Michali toetajatest jäid juhatuse ukse taha nii Yoko Alender kui ka Heidy Purga, samas kui Pevkurit toetanud naispere oli tunduvalt edukam. Peasekretärina jätkab veel Reimo Nebokat, kes veel mõni kuu tagasi süüdistas Siim Kallast Kremli-meelsuses. Usun, et pikka pidu Nebokatil enam ei ole, kui just tegemist ei ole keskerakondlase Jaanus Karilaiu Reformierakonna versiooniga, kes tuulelipuna sobiva suuna võtab.

Kas rusikas jääb taskusse?

Küsimus on, missugused on endise tagatoa plaanid. Kas kaotusega lihtsalt lepitakse või jääb rusikas taskusse ning kui Reformierakond peaks kohalike omavalitsuste valimistel põruma, siis asutakse Pevkurit süüdistama? Miks mitte ka juba juhi kohalt maha võtta. Pealegi ei tundu Pevkur poliittehnoloogiliselt sama tugev kui talle vastanduv klann. Valitud juhatuse peale ta lõpuni loota ei saa, ja peale perekond Kallase, Jürgen Ligi ja ehk ka Urmas Paeda ei ole see Reformierakonna poliittehnoloogiline edurivi. Ligi on pealegi suhteliselt kontrollimatu osake ning Paet pigem udupilvelik moodustis, mis iga võimu ajal suhteliselt iseseisvalt erakonna ladvikus edasi hõljub, ilma et miski teda või tema ise midagi liialt mõjutaks.

Küsimus on ka Pevkuri juhipotentsiaalis. Viimaste valimiste tulemusi vaadates tundub, et klaaslagi on juba ees, seda nii riigi kui ka omavalitsuste tasandil. Viimastel kahetistel valimistel on Pevkuri tulemusteks olnud 3784 (2011) ja 3816 (2015) häält riigkogu valimistel ning Tallinnas kohalikel valimistel vastavalt 2835 häält 2009 ja neli aastat hiljem 1759. Kristen Michal on aga riigikogu valimistel oma toetajaskonda pidevalt suurendanud – 914 häält 2007, neli aastat hiljem 2062 häält ja juba 4766 viimatistel valimistel.

Michal lubas nüüd keskenduda Tallinna linnapeaks saamisele. See võib osutuda keeruliseks. Olles kandideerinud Tallinnas alates 1999 aasta kohalikest valimistest on tema häälterekordiks 697 häält viimatistel valimistelt. Siit linnapeakoha väärilist tulemust teha pole lihtne. See eeldaks Michalilt endalt ehk umbes kümnekordset toetajate hulga kasvatamist, rääkimata kogu erakonna väga heast tulemusest. Millegi sarnasega on taolises mastaabis hakkama saanud vaid Jüri Ratas (pärast linnapeaks saamist kasvas tema toetate hulk ümmarguselt 26 korda), Mihhail Kõlvart ning Eerik-Niiles Kross, kes tänu silmapaistvale kampaaniale kogus uue tulijana IRLi ridades 6897 häält.

Vaadates Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi fenomeni Reformierakonnas, siis võiks järeldada, et nende valijale meeldivad reljeefsemad isiksused. Pevkuri poliitiline karisma jääb Michalile tunduvalt alla. Ta on küll olnud tunduvalt pikemat aega minister, kuid mõnele lihtsalt ei hakka hääled nii hästi külge kui teisele. Erakonna esimehe koht kindlasti lisab teatud hulga erakonna stampvalijate hääli, kuid sellest ei pruugi piisata, et järgmistel valimistel võidukas olla.

Hetkel kuum