Riigi ja ettevõtja vahelise usalduse suurendamise vajadus on viimaste aastate jooksul olnud üha kasvavalt arutelu all, väljendugu see maksualase õigusloome läbipaistvuses (protest Jüri Ratase valitsuse nn kobareelnõu vastu), maksukogumise meetodites (1000eurosed arved, firmaautod) või riigifirmale otsustuskorras eelise loomises (Tootsi-Suursoo tuulepargi arendus).

Riigiametnikuna pean oluliseks, et riik soodustaks ettevõtlusvabadust samavõrd kui muid vabadusi, ettevõtjate julgus ja oskus oma õiguste eest seista on oluline kodanikujulguse ilming. Ettevõtlusvabaduse edendamise meetoditega on mul viimase poolaasta jooksul olnud isiklik kokkupuude – seda kaitseministri loodud ametkondadevahelise töörühma juhina, mille ülesanne on matta sõjakirves tuuleparkide arendajate ning riigikaitseliste huvide vahel, luua ettevõtjate jaoks võimalikult palju selgust ja läbipaistvust valdkonnas, mis (detailsemal tasemel) on enamasti riigisaladusega kaetud. Kõlab nagu võimatu missioon, aga ei ole seda.

Ametnikul on sellises olukorras moraalne kohustus näidata üles leidlikkust ja leida riigisaladuse piiranguist hoolimata mooduseid, kuidas ilma riigi julgeolekuhuve kahjustamata avada ettevõtjale võimalikult palju kaarte, tõendamaks, et riigil on põhjendatud huvid ettevõtlusvabaduse (antud juhul siis tuuleparkide arendamise) piiramiseks. Kõige parem viis selleks on leida aruteluks mingi ühine avalik pind, kus mõlemad osapooled tunnevad end võrdselt jõustatuna ja millelt lähtudes saaks koostöös leida ka kõigi huve rahuldavaid lahendusi.

Radarite ja tuuleparkide näitel on selliseks pinnaks füüsikaseadused. Neid ei ole võimalik salastada ega väänata, nad kehtivad ühtmoodi nii riigikaitsjale kui ka energeetikule. Kui julgeolekukaalutlustel ei ole konkreetsete süsteemide võimekust võimalik paljastada, siis on kasulik luua mudel, mis tuuleparkide toimet radarisüsteemidele usutavalt seletab. Just seetõttu on ka mu juhitav töörühm algatanud riigiasutuste murede läbipaistvamaks muutmiseks ning ettevõtjate kahtluste hajutamiseks teadusprojekti.

Kõige selle juures on aga üks suur „aga“: tõejärgsuse ajastul on tõenduspõhise arutleja lolliks jäämine pigem reegel kui erand. Kui üks pool punnitab endal selja paigast, et ausat, avatud ja tõenduspõhist koostööd edendada, ja teine samal ajal suhtekorralduslike trikkidega eetrit täidab (nukker näide on 4. jaanuari Postimehes ilmunud artikkel „Sõnajalad plaanivad Mustanina külla 500 miljonit maksvat tuuleparki“, milles toodud vendade Sõnajalgade ütlused kubisevad faktivigadest – informeerisin neist nii Sõnajalgu kui ka tuuleenergia assotsiatsiooni), siis on enamasti riigiametnik see, kes nii kolleegide kui teinekord ka avalikkuse silmis lolliks jääb.

Esmane instinkt on sellisel puhul koostööst ja avatusest loobuda ning hakata suhtekorraldusnõustajate abil omakorda trikke tegema. Aga see ei ole võimalik, olen avaliku teenistujana sundseisus ega saa endale susserdamist lubada, pean ametnikuna käituma ikkagi nagu vürst Mõškin, kompromissitu usalduse eeldusest lähtudes, isegi kui inimesena end lolliks teen. Ja just selles võtmes on riigi ja ettevõtja vahelise usalduse võti sageli ettevõtja peos.