Aus ametnik kipub lolliks jääma

Sõnajalad ajasid häma

Radarite ja tuuleparkide näitel on selliseks pinnaks füüsikaseadused. Neid ei ole võimalik salastada ega väänata, nad kehtivad ühtmoodi nii riigikaitsjale kui ka energeetikule. Kui julgeolekukaalutlustel ei ole konkreetsete süsteemide võimekust võimalik paljastada, siis on kasulik luua mudel, mis tuuleparkide toimet radarisüsteemidele usutavalt seletab. Just seetõttu on ka mu juhitav töörühm algatanud riigiasutuste murede läbipaistvamaks muutmiseks ning ettevõtjate kahtluste hajutamiseks teadusprojekti.

Kõige selle juures on aga üks suur „aga“: tõejärgsuse ajastul on tõenduspõhise arutleja lolliks jäämine pigem reegel kui erand. Kui üks pool punnitab endal selja paigast, et ausat, avatud ja tõenduspõhist koostööd edendada, ja teine samal ajal suhtekorralduslike trikkidega eetrit täidab (nukker näide on 4. jaanuari Postimehes ilmunud artikkel „Sõnajalad plaanivad Mustanina külla 500 miljonit maksvat tuuleparki“, milles toodud vendade Sõnajalgade ütlused kubisevad faktivigadest – informeerisin neist nii Sõnajalgu kui ka tuuleenergia assotsiatsiooni), siis on enamasti riigiametnik see, kes nii kolleegide kui teinekord ka avalikkuse silmis lolliks jääb.

Esmane instinkt on sellisel puhul koostööst ja avatusest loobuda ning hakata suhtekorraldusnõustajate abil omakorda trikke tegema. Aga see ei ole võimalik, olen avaliku teenistujana sundseisus ega saa endale susserdamist lubada, pean ametnikuna käituma ikkagi nagu vürst Mõškin, kompromissitu usalduse eeldusest lähtudes, isegi kui inimesena end lolliks teen. Ja just selles võtmes on riigi ja ettevõtja vahelise usalduse võti sageli ettevõtja peos.