Mulle on alati meeldinud Leedu stsenaarium. Kõik, kes elasid taasiseseisvumise ajal püsivalt Leedus, said soovi korral Leedu kodakondsuse, kirjutab ettevõtja Aleksander Shtavbonko.
- Aleksander Shtavbonko Foto: Erakogu
See oli mõistlik ja loomulik otsus, mis tõi kasu ennekõike uuele riigile endale. Lähenemine oli selline: riik ehitab lojaalsuse enda (nagu uue projekti) suhtes, et kõik püsivalt siin elavad inimesed saaksid tunda end teretulnuna ja aitaksid kaasa selle riigi asjade ajamisele.
Kahjuks Eestis läks kõik teistmoodi. Inimesed pidid kõigepealt näitama oma lojaalsust, seda tõestama ja kodakondsuse n-ö välja teenima. Ehk siis kodakondsus ei ole Eestis olnud mitte inimesi ühendav ja stabiilset ühiskonda loov institutsioon, vaid medal riigile osutatud teenete eest.
Selle poliitikaga tulistas Eesti endale jalga. Venemaa kasutas olukorda ära ja hakkas Vene passe jagama kõigile soovijatele. Nii tekkis Eestis suur hulk Vene kodanikke täiesti kunstlikult – neid said inimesed, kes pole kunagi Venemaal elanudki. Praegu Venemaa sellisel lihtsustatul viisil enam passi ei anna, aga Vene kodanike arvu poolest on Eesti üks esimestest Euroopas. See on julgeoleku mõttes väga vilets tulemus.
Peale selle kümneid tuhandeid kodakondsuseta inimesi, kes ei saanud Eesti riigilt kodakondsust, aga ei võtnud ka 1990. aastatel Vene passi. Nende seas ei ole mitte ainult inimesed, kes on siin elanud 25 ja rohkem aastat, vaid ka need, kes on Eestis sündinud ja kogu oma elu siin elanud. Ja elavad ka edaspidi.
Miks Eesti seda tegi?
Teisest küljest on teada, miks Eesti tollal just sellise strateegia valis. Leedus oli inimesi, kelle vanemad ei elanud taasiseseisvunud riigis enne teist maailmasõda, umbes 15%. Nende hääled (kodakondsuse ja hääletusõiguse saamise korral) ei oleks saanud takistada Leedu tollaegsete eesmärkide saavutamist (liitumine NATOga, Euroopa Liiduga, eurotsooniga, riigikeele seadus, haridussüsteem jne). Eestis oli aga selliseid inimesi üheksakümnendate künnisel umbes 38%. Seega võinuks neile hääleõiguse ja kodakondsuse andmine Eesti poliitmaastikku ja riigikogu koosseisu tunduvalt muuta ja paljude tolleaegse eesmärkide saavutamist takistada. See oligi ainuke reaalne põhjus, mis nii suur osa ühiskonnast jäi kodakondsuseta – et nendel inimestel ei oleks võimalust oma arvamustega Eesti poliitikat mõjutada.
Tuleme tagasi 2017. aastasse. Praegu on Eesti kõik tollal seatud eesmärgid saavutanud. Eesti on ELi liige, NATO liige, euro on käibel, eesti keel on ammu ainus riigikeel ja kõik on sellega ammu harjunud; vene koole asendatakse eesti koolidega, kogu seadussüsteem on paika pandud jne. Seega pole mõtet hoida suurt hulka elanikest kodakondsuseta. Hallide passide armee kahjustab Eesti mainet.
Viimane küsimus: miks Keskerakond seda teeb? Nad teavad, et kõik need hallide paasidega inimesed on nende valijad. Andes neile kodakondsuse, võiks Keskerakond oluliselt parandada oma tulemust riigikogu valimistel. Niisiis tehakse põhimõtteliselt õiget asja, aga puhtalt omakasupüüdlikul motiivil.
Seotud lood
Lisatud interaktiivne kaart Läänemereriikide tänase olukorraga töötuskindlustussüsteemis
Täna näib mõeldamatu tegutseda ja töötada riigis, kus puudub töötukassa ning töötuskindlustus. Ometi kaheldi veel paar aastakümmet tagasi Eestis sotsiaalsüsteemi rajama asudes selle vajalikkuses sügavalt. Veenmist, et tegu on tõesti olulise asjaga, oli selle algatajatel omajagu.