Edutu Eesti

02. märts 2017, 09:00
Ahto Lobjakas
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170302/OPINION/170309984/AR/0/Ahto-Lobjakas.jpg

Erasektori panus Eesti noorekstegemisse on vananeva ja kärbuva Eesti ainus lootus, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

See lugu ei ole mõeldud neile, kes otsivad Eestile edukuse retsepte. Selle loo eesmärk on osutada ühele süsteemsele ja süvenevale probleemile, mis üha enam ähvardab Eestit edutusega. Probleemiks on ühiskonna vananemine, kuid mitte viisil nagu sellest tavaliselt aru saadakse.

Küsimus ei ole aritmeetilises tasakaalus, noorte lisandumises võrdeliselt vanade kadumisega — ega isegi ärilis-majanduslikus tasakaalus, noorte lisandumises hulkades, mis on vajalik aeglasemalt kaduvate vanade elatamiseks. Küsimus on palju põhimõttelisem: Eesti ühiskond vananeb kiirelt oma läbilõikes, noorte (siin ja edaspidi mõeldakse sotsioloogilises traditsioonis kuni 35-aastaseid inimesi) osakaal kahaneb pidevalt. Noored rändavad välja, noored osalevad vähem, noored otsustavad üha vähem. Ühiskond jäigastub oma vaadetes ja väärtushinnagutes, kaotades paindlikkust, maailmaga suhtlemis- ja kohanemisvõimet.

Keskealine riik

Riigi valitsemine on keskealistunud. Keskealiste põlvkond omakorda teeb mugavusest ja poliitilisest kalkulatsioonist järjest suuremaid järeleandmisi vanemate, mitte nooremate suunal. Ühiskonna uuenemismehhanismid känguvad. Enneolematu tehnoloogilise edenemise ajastul on noortel kohanemisfunktsioon, mis Eestis rakendub üha kaudsemalt: kesk- ja vanemaealised püüavad end vapralt muutustega kursis hoida, ümber õppida, elukestvalt. Aga see on paremalgi juhul ersatskohanemine, laienevate pragude tapetseerimine, ebaloomulik. Noored on tehnoloome loomulikud ülekandemehhanismid, ühiskonna kontaktpind, vahendajaliides — olgem täpsed, interface — muutustega.

Kes ei usu, et probleem on olemas, peab mitte uskuma oma silmi. Omasilma-tõendusmaterjali on meie ümber maa ja ilm. Ühiskonna läbilõikele pretendeerivaid arutelusaateid televisioonis komplekteeritakse ammu põhimõttel “Hallinevat pead austa, kiilanevat kummarda”. Ühiskonnakriitilisi raadiosaateid juhivad eranditult keskealised ja vanemad mehed (mea culpa). Mastaabilt ja statistiliselt kõige esinduslikuma valimi pakub Postimehe iga-aastane arvamusliidrite lõuna — alla 35aastaseid arvamusliidreid meil praktiliselt pole. Need, keda peavool näeb, sotsialiseeruvad tänasesse Eestisse kas visinaga läbi parteistruktuuride või teostavad ennast vikaarselt tarastatud virtuaalreaalsuses, milleks on kõikvõimalikud riigi rahastatud (ja poliitikute taltsutatud) “vabakonna” ilmingud. Riik karjatab esiletükkivaid noori, püüdes neid normaliseerida. Sümptomaatiline on, et Eesti noorte poliitiliselt küpseks tunnistamise iga lükkub järjest edasi, võrdudes täna keskeaga. Valitsev paradigma kalkuleerib, et noored ei saakski ühiskondliku võimu juurde “mittenormaalsetena” — kusjuures normaalsus määratletakse tänase ühiskonna vananeva konsensuse pinnalt.

Eesti riik tajub paremal juhul probleemi kõige kaugemat värelust, majandusdiskursuse kaudu. Vanad, keda on proportsionaalselt üha rohkem, peavad vastavalt üha rohkem muret tundma pensionide pärast. Valitsus, heasoovlik ja oskuste piires heaperemehelik, teeb, mis oskab: panustab iibele ja tõstab pensioniiga, lootes tegelikkuses imele. Tänased keskealised, kes arvutada oskavad, kahtlevad tõsiselt, et nad kunagi avaliku sektori pensioni nägema hakkaksid. Majanduslikust suluseisust hullem on aga majandusloogika varjus hiiliv kuvand noortest kui ekspluateeritavast ressursist.

Majandus on jäämäe tipp

See loogika jooksis teravalt läbi president Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõnest: noored on meil üha teistsugusemad, aga ärgem nähkem selles probleemi, lootkem, et nad kuidagi ikkagi panustavad. Mitte, et presidendil — või kellelgi teisel — oleks pakkuda lahendust majanduslikulegi probleemile. Noorte vähenevale arvule lisandub noorte vähenev valmidus tavalist tööd teha, väljarändamine ning lisaks hoopis teistsugune käsitlus majandusest kui sellisest. President Kaljulaid koos põlvkonnakaaslastega näeb lootust, et väljarännanud e-residendist noor hakkab välismaalt Eestisse makse maksma — nägemata, et Eestigi seadused näevad ette siinteenitud tulu maksustamise kohapeal. Tänaste võimulolijate mõttekäigud isegi ei jõua Paypali, Bitcoini jms-ni. Kas kellelgi on aimu, mis osa Eesti SKTst liigub selliseid kanaleid pidi? Võib kahelda, et ametivõimudel on — ja noorema põlvkonna minimaalsegi autonoomia huvides peab lootma, et polegi. 

Majandus on siiski vaid jäämäe tipp. Ühiskonna noorteprobleem ei ole oma põhiolemuselt demograafilis-majanduslik. Olulisem on nende omailma kasvav lahknemine meie igapäevasest reaalsusest. Nende väärtused, huvid, eluviisid ja mõte, sotsiaalse suhtluse ja ühiskondliku organiseerumise mustrid on ülejäänud ühiskonna jaoks üha enam terra incognita. Poliitikal on sellega üha vähem kokkupuute- ja mõistmispunkte. Vasak-parem-skaalaga on noorte seas üha vähem peale hakata. Lineaarselt ritta lükitud tõdedega samuti: tehnoloogia lühiühendab nii maailma kui ajaloo, ühtmoodi reaalsed on Stalin ja Trump, Eesti peaminister ja IP-aadress Californiast (kui mitte viimane pole reaalsemgi). “Ühiskonnaelus osalemine” traditsioonilises mõttes on noore põlvkonna jaoks üha rohkem raskema vastupanu tee, lihtsam on suunata oma loov energia mujale. Poliitikat mõjutama jõuavad mujale suunatud — mitte ainult noored — kõrvalt, reeglina ühiskonna jaoks välguna selgest taevast, tihti trollivalt. Nad ei võta 20. sajandi demokraatia rituaale vanema põlvkonna kombel tõsiselt ning üheks tulemuseks on poliitika järjest kasvav volatiilsus.

Noore kaks valikut

Eesti noorel on laias plaanis kaks valikut: oodata keskiga või loobuda sotsialiseerumisest keskealiste ja vanemate tingimustel. Esimene on strateegia, mida eelistab ja premeerib riik, üritades noori maast madalast (rahvus)konservatiivideks kasvatada. Teine võtab kas väljarände või siseeksiili kuju. Siseeksiili rada omakorda jaotub kaheks: võimalik on minna nihilist.fm anarhiliste mikromässude teed või pühendudada piiratumatele subpoliitilistele ideaalidele uusasum-enklaavides nagu Kalamaja või Uus Maailm.

Probleem, mis tänase Eesti ees seisab, avaldub ehk reljeefseimalt väljarändes. Seda mitte tingimata väljarände massiivsuses, kuigi taasiseseisvusaja jooksul kaotatud 100-200 000 inimesest proportsionaalselt suurim osa on olnud noored. Nii Eestis kui ülejäänud maailmas on kõige aktiivsemad mujalekolijad 15-29aastased, seda näitab meil olemasolev sporaadiline Praxise ja statistikaameti info. Paljuütlevam on ammendava ametliku väljarände statistika puudumine sellises muidu eeskujulikult haldussuutlikus riigis nagu Eesti. Soomel on paremad andmed selle kohta, palju seal elab püsivalt Eesti kodanikke kui meil endil. Väljakutse on tänapäevast rännet arvestades seda keerulisem, et radarialune lahtise otsaga eksistents välismaal on väga lihtsaks muutunud.

Aga olgem ausad: Eesti riik ei tahagi väga teada, palju täpselt ta inimesi — ja noori — kaotanud on, sest see on poliitiliselt äärmiselt tundlik teema. Vastavalt puudub ka Eesti riigil rändepoliitika, rääkimata tagasirände- ja diasporaapoliitikast. Pole vaja olla sotsiaalteadlane tajumaks, et šansid noorte naasmiseks meie omast poolteist kuni kaks põlvkonda ees olevatest (esmajoones tolerantsi mõõtmes) Lääne-Euroopa, USA ja Austraalia kultuuriruumidest on väga väike.

Mida teha?

Tänases Eestis läheb 20 aastat, kuni IT-revolutsiooni n-ö native — internetti-sünnine — põlvkond saab keskealiseks, ehk jõuab sinna, kusmaal on meie tänased juhid. Nende suhteline noorus on seejuures petlik. Ei Taavi Rõivas ega Jüri Ratas pole tegelikult kunagi olnud poliitikas päris noored, vaid on sinna sotsialiseerunud läbi erakondade varavanadesse hierarhiatesse. Nad on lähemal vastavalt Siim Kallasele ja Edgar Savisaarele —, kes kogenud tehnokraatidena on seejuures muutustega kohanemisvõimelisemad kui tänased noored keskealised. See tähendab aga Eestile 20 kaotatud aastat. Aga kuna Eesti poliitiline skaala kisub järjest enam närtsiva vanema keskea puritanismi, võib tegemist tulla isegi 40-50 kaotatud aastaga. Riigi täna keskealised juhid vaevalt et hakkavad ise lammutama struktuure, mis Eesti riigi püsimise eeldusel hoiavad neid võimul pensionini ja kauemgi. Ühiskond atrofeerub tulemusena nii ealiselt, majanduslikult, poliitiliselt, väärtuseliselt, intellektuaalselt — kuid kõige enam kaotame võimes kohaneda üha kiiremini muutuva maailmaga. Võimes isegi näha uusi koordinaattelgi ja koordinaatide süsteeme.

Mida teha? Ühiskond peab leidma noorte “rekapitaliseerimise” tee. Seda mitte neid noorte vanainimestena poliitikasse tuues või eesminevate põlvkondade pensionisammaste külge köites. Riigi ja võimu poolt pole mõtet vaadata, keskealisest vananevast Eestist on saanud haamer, mille jaoks noored on naelad. Lootus Eesti ees seisva probleemi mõistmiseks — ja abiks sellega tegelemisel (lahendamist oleks palju loota) — tuleb asetada erasektorile. Äriringkonnad on poliitikasse panustanud kaua, nüüd jääb näha, kui suur on nende visiooni võimsus. Aasta lõpul peavooluparteidest igale 200 000 eurot annetanud ettevõtjad toetasid sellega vananeva keskealise põlvkonna anakronistlikku visiooni Eestist kui Iibelast, mis primitiivselt toodab inimmaterjali territooriumi repopuleerimise pimedas lootuses.

Mida oleks vaja, on investeeringud, mis stimuleeriksid riiki noortega arvestama ja looksid ruumi nende ühiskondlikele ideaalidele — poliitilistele, kuid ka muudele —, et ümber pöörata Eesti tänane triiv kärbumise suunas. Et ei tuleks kaotatud põlvkondi ega kaotatud kümnendeid riigis, mille jaoks paindlikkus on edu ja eksistentsi võti.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
02. March 2017, 08:51

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing