Tuleb maksusõda

Seda kõike saadab ilus retoorika, kuidas ühtset maksubaasi ja maksude konsolideerimist on vaja selleks, et suurendada majanduskasvu ja töökohtade loomist siseturul, hõlbustada äritegevust ELi piires ja võidelda agressiivse maksuplaneerimise vastu. Nende eesmärkidega saab ainult nõustuda. Sellele vaatamata on aga käimas järjest ägedamaks ja tulisemaks muutuvad arutelud selle CC(C)TB üle. Miks tulisemaks? Aga põhjusel, et selles süsteemis joonistuvad selgelt välja liikmesriigid, kes uue süsteemi ehk konsolideeritud tulumaksubaasi sisseviimisel võidavad ja ka need, kes kaotavad.

Võitjate hulka hakkavad kuuluma need, peamiselt vanad ja suured liikmesriigid, kus on palju elanikke, palju materiaalset vara ja kõrged palgad. Nende kasuks hakkab toimuma maksutulude ümberjagamine. Kaotajate hulka satuvad väikesed, perifeersed, avatud majandusega eksportivad riigid, kus intellektuaalsel omandil on suur osatähtsus, Eesti nende hulgas. Nemad peaksid siis ümber jagama osa oma maksutuludest nende vanade varakate ja suurte kasuks.

Vastuolud suurenevad

Nii et kui Euroopa Liit saaks muidu oma vastuoludest üle ja äkki ei lõhene, siis CC(C)TBga kavandatav maksutulude ümberjagamine annab vastuoludele ainult hoogu juurde. See vastuolude peamine allikas on üks CC(C)TB ettepaneku peamisi aspekte – valemil põhinev jaotusmehhanism, st tegurid, mille alusel konsolideeritud maksubaas asjaomaste liikmesriikide vahel jaotatakse. Valem koosneb kolmest võrdse kaaluga tegurist (st tööjõud, vara ja sihtkohajärgne käive). Tööjõutegur koosneb palgafondist ja töötajate arvust (st kumbki aspekt moodustab sellest tegurist poole). Varategur koosneb materiaalsest põhivarast. Immateriaalne vara ja finantsvara jäetakse valemist välja! See lähenemine, lisaks intellektuaalse omandi üle parda heitmine, pöörab pea peale ka kogu senise tulumaksuga maksustamise koha kohta käiva käsitluse. Siiani on see seotud peamise väärtuse loomise kohaga. Näiteks tootmise puhul vastava käitise asukohaga. Mitte selle paigaga, kus asub ostja, kellele selles tehases toodetud kaupa müüakse.

Probleemseid olulisi kohti ja vastakaid arvamusi esilekutsuvaid detaile on neis dokumentides loomulikult veelgi. Ühega neist soovitakse EKle anda näiteks õigus kehtestada üksikasjalikud eeskirjad tööjõu-, vara- ja käibeteguri arvutamise ning töötajate ja palgafondi ning vara ja käibe jaotamise kohta vastava teguri alla ning varade hindamise kohta. Samuti oleks Euroopa Komisjonil õigus näha ette eeskirjad konsolideeritud maksudeklaratsiooni elektroonilise esitamise ja konsolideeritud maksudeklaratsiooni vormi kohta ning üksikisikust maksumaksja maksudeklaratsiooni vormi ja nõutavate täiendavate dokumentide kohta. Nii et hüvasti IFRS! Ja viimane EK õigus paneb küsima, et kas peame nurka viskama ka meie elektroonilise maksudeklaratsiooni.

Topeltraamatupidamine

Täiesti selge on see, et need äriühingud, kellele CC(C)TB laieneb, peavad hakkama pidama mitmekordset raamatupidamist. Positiivne oleks aga see, et esialgse EK ettepaneku kohaselt ei ole CC(C)TB mitte kõigile ettevõtetele kohe kohustuslik. Kohustuslik on see äriühingule ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatele ettevõtetele, mille majandusaastale eelneva aasta konsolideeritud müügitulu ületas 750 miljonit eurot. Eestis puudutaks see siis hinnanguliselt ca 30 ettevõtet. Muudel ettevõtetel on võimalus sellega vabatahtlikult ühineda. Esialgu!

Paraku aga kostab hääli ja ollakse esitamas ettepanekuid, mis selle süsteemi kohe kõigile äriühingutele kohustuslikuks teeksid. Kutsun kõiki maksude ja arvestusvaldkonnaga tegelevaid ja selle temaatika vastu huvi tundvaid isikuid üles CC(C)TB ettepanekutega tutvuma, neid läbi mõtlema ning oma positsioone kujundama. Leida võib need kas või kaubanduskoja kodulehelt. Ühtlasi loodan, et Eestil ja Eesti ametnikel jätkub jõudu ja vastupidavust sellele süsteemile ei öelda.