Raul Kirjanen • 30. märts 2017 • 4 min
Jaga lugu:

Riik on laisk peremees

Raul Kirjanen  Foto: Andras Kralla

Eesti Energia on õpikunäide selle kohta, kuidas riigiettevõte vabal turul mitte kunagi hakkama ei saaks, kirjutab Graanul Investi juht ja omanik Raul Kirjanen.

Õhinapõhised otsused, rahulolematud ettevõtjad, tagajärgede lahendamine ja palju segadust. Lisa riigiettevõtte huvide eelistamine ning see annab juba üsna hea ettekujutuse Eesti energeetikasektori praegusest olukorrast. Olen seda varem öelnud ja ütlen veel – kui riik ei suuda kokku leppida terviklikus, stabiilses ja pikaajalises energiapoliitikas, ei ole tulevikus loota ei majanduskasvu ega suurenenud heaolu.

Puudub pikaajaline plaan

Tundub iseenesestmõistetav, et riigiettevõtted peaksid tegutsema omaniku heakskiidetud strateegia alusel. Arengusuundade paika panemine peaks jätkusuutliku energiapoliitika seisukohalt olema eesmärk omaette, sest põhjendamatult tasude ja aktsiisidega rapsimine ei too investeerimis- ega ekspordikindlust. Vastuoludest tulvil on näiteks valitsuse otsus põlevkivi ressursitasud kaotada. Põlevkivienergeetika on selgelt Euroopa turult lahkumas, nii nagu seda teeb ka kivisüsi ja pruunsüsi. Neid asendavad taastuvenergia ja elektriefektiivsuse tõstmine. Kui eesmärgiks on puhtam keskkond ja taastuvenergeetika, siis põlevkivienergeetika konkurentsiolukorra parandamine maksude kaotamise näol ei ole samm õiges suunas. Poliitiliste eesmärkide kokku sobimatuse osas ei tohiks silmi kinni pigistada, vaid tegelema peaks reaalse uue kava paika panemisega. Küsimus ei ole kas, vaid millal asi ette võetakse. Otsustamist hilisemaks lükates maksame lihtsalt kõrgemat hinda.

Kitsaskohad riigisektoris

Riigi ülesanne on tagada soodne majanduskeskkond. Selles vaba konkurentsiga keskkonnas peaksid hakkama saama ka riigiettevõtted. Selle asemel aga on meil Eesti Energia näol mitu õpikunäidet selle kohta, kuidas riigiettevõte vabal turul mitte kunagi hakkama ei saaks. Vähemalt mitte enne, kui ettevõtte oma tegude eest ise vastutama ei pea. Mitmed vastu võetud „strateegilised“ otsused on tehtud poliitikute heakskiidul ja on selge, et nende huvides on ettevõtte probleemide avalikustamata jätmine.

Hiljutiseks näiteks on valitsuse otsus eraldada Eesti Energiale Tootsi Suursoo ala, mille üle kohtuvaidlus käimas. Otsuse vaidlustamise järel tekkinud viivituse ajal kiitis riigikogu majanduskomisjon viimati heaks “olemasolevate” tuuleparkide valmimise tähtaja pikendamise kahe aasta võrra 2020. aasta lõpuks.

Arvestades, et tuulepargi ehitamiseks kulub maksimaalselt aasta, siis tekib küsimus, et kuidas seda sätet põhjendada? Kelle jaoks see muudatus tehti?

Olen varem puudutanud ka Auvere elektrijaama temaatikat, mille puhul otsustati valitsuskabineti ööistungil kiirelt muuta eelnevalt kokku lepitud ja ka ministeeriumi poolt valjul häälel välja öeldud põhimõtet, et Eesti Energia puidu masspõletamise eest toetust enam ei saa. Kuidas põhjendada kehtiva seaduse muudatust riigiettevõtte huvides?

Mida teha teisiti?

Üheks suuremaks probleemiks on Eesti Energia tootmise ja võrkude kooshoidmine. Praegu on suur osa Eesti Energia rumalaid investeerimisotsuseid tehtud elektrivõrkude tagatisel ja elektrivõrkudest tulev ja pidevalt suurenev rahavoog otseselt doteerib muid investeeringuid. Juhul kui Eesti Energia peaks oma tootmisseikluste tarbeks turult ise raha kaasama, siis jääks suur osa rumalusi tegemata, sest seda raha neile keegi ei annaks. 

Et hinnata ettevõtte reaalset krediidivõimekust, tuleks Eesti Energia bilanss puhtaks hinnata ja ebamõistlikud investeeringud reaalsesse turuhinda ümber hinnata. On arusaamatu, miks audiitorid seda siiani teha ei ole käskinud. Hoides bilansis varasid, mille reaalne hind on soetusmaksumusest oluliselt erinev, esitab ettevõtte väärinfot oma investoritele. Kas see ongi plaan?

Terav probleem on ka riigiettevõtete juhtimine. Näiteks on väga keeruline Eesti Energiasse nõukogu tasemel leida tugevaid energeetika spetsialiste, kellel ei oleks Eesti Energiaga huvide konflikte. Seetõttu ei tuleks selle kompetentsi otsimisest loobida ja nõukogu kohad lihtsalt laiali jagada, vaid seda kompetentsi tuleks proovida leida väljastpoolt Eestit.

Energiapoliitilised otsused on pikaajalised ja nii tuleks neid ka võtta. Praegu aga näib, et riik, kelle ülesanne on tegelda majanduskeskkonnaga, ei suuda protsesse juhtida ning tegeleb vaid aktsiiside ja tasude määramisega/muutmidega ja tagajärgede likvideerimisega.

Samuti ei saa loota olukorra paranemisele, kuniks riik ei sunni oma ettevõtteid reaalselt hakkama tegelema efektiivsuse, kulubaasi ja pikaajalise strateegiaga. See kõik võib tunduda küll keerulise ettevõtmisena, kuid on oluliselt lihtsam kui hakata maksumaksja rahaga kahjumeid kinni maksma.

 

 

 

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt