Riik on laisk peremees

Õhinapõhised otsused, rahulolematud ettevõtjad, tagajärgede lahendamine ja palju segadust. Lisa riigiettevõtte huvide eelistamine ning see annab juba üsna hea ettekujutuse Eesti energeetikasektori praegusest olukorrast. Olen seda varem öelnud ja ütlen veel – kui riik ei suuda kokku leppida terviklikus, stabiilses ja pikaajalises energiapoliitikas, ei ole tulevikus loota ei majanduskasvu ega suurenenud heaolu.

Puudub pikaajaline plaan

Tundub iseenesestmõistetav, et riigiettevõtted peaksid tegutsema omaniku heakskiidetud strateegia alusel. Arengusuundade paika panemine peaks jätkusuutliku energiapoliitika seisukohalt olema eesmärk omaette, sest põhjendamatult tasude ja aktsiisidega rapsimine ei too investeerimis- ega ekspordikindlust. Vastuoludest tulvil on näiteks valitsuse otsus põlevkivi ressursitasud kaotada. Põlevkivienergeetika on selgelt Euroopa turult lahkumas, nii nagu seda teeb ka kivisüsi ja pruunsüsi. Neid asendavad taastuvenergia ja elektriefektiivsuse tõstmine. Kui eesmärgiks on puhtam keskkond ja taastuvenergeetika, siis põlevkivienergeetika konkurentsiolukorra parandamine maksude kaotamise näol ei ole samm õiges suunas. Poliitiliste eesmärkide kokku sobimatuse osas ei tohiks silmi kinni pigistada, vaid tegelema peaks reaalse uue kava paika panemisega. Küsimus ei ole kas, vaid millal asi ette võetakse. Otsustamist hilisemaks lükates maksame lihtsalt kõrgemat hinda.

Terav probleem on ka riigiettevõtete juhtimine. Näiteks on väga keeruline Eesti Energiasse nõukogu tasemel leida tugevaid energeetika spetsialiste, kellel ei oleks Eesti Energiaga huvide konflikte. Seetõttu ei tuleks selle kompetentsi otsimisest loobida ja nõukogu kohad lihtsalt laiali jagada, vaid seda kompetentsi tuleks proovida leida väljastpoolt Eestit.

Energiapoliitilised otsused on pikaajalised ja nii tuleks neid ka võtta. Praegu aga näib, et riik, kelle ülesanne on tegelda majanduskeskkonnaga, ei suuda protsesse juhtida ning tegeleb vaid aktsiiside ja tasude määramisega/muutmidega ja tagajärgede likvideerimisega.

Samuti ei saa loota olukorra paranemisele, kuniks riik ei sunni oma ettevõtteid reaalselt hakkama tegelema efektiivsuse, kulubaasi ja pikaajalise strateegiaga. See kõik võib tunduda küll keerulise ettevõtmisena, kuid on oluliselt lihtsam kui hakata maksumaksja rahaga kahjumeid kinni maksma.