Urve Palo • 30. mai 2017
Jaga lugu:

Riik ei ehita ehitamise pärast

Urve Palo  Foto: Andras Kralla

Üürielamute rajamine ei ole kulu, vaid investeering tulevikku, kirjutab sotsiaaldemokraadist ettevõtlusminister Urve Palo.

Hea meel on tõdeda, et ehitussektori tulemused on olnud üle ootuste head ja Eesti majandus kasvab. Tunnustan ehitusettevõtjaid ja arendajaid, kes on panustanud majanduskasvu nii kodumaal kui ka eksportinud välisriikidesse. Ent adekvaatsema pildi kujundamiseks pean oluliseks tuua välja, et kogu sektori tulemuste kontekstis ei ole välja toodud elukondliku kinnisvara investeeringute osakaalu ja samal ajal on kritiseeritud riiklikku toetusmeedet, mida alles töötame välja ning mille kogumaht on, arvestades ehitussektori mahtusid, väga väike.

Võrdluseks: ainuüksi esimeses kvartalis ehitati 453 miljoni euro eest, kohalike omavalitsuste elamufondi investeerime sel aastal vaid 2,5 miljonit eurot. Öelda, et see ajab pilli lõhki, on liialdus.  

Hea aeg ei kesta igavesti ja arvestada tuleb ka seda, kuhu on investeeringud koondunud. 2016. aastal võeti kasutusele 233 762 m2 kaubandushooneid, see on võrreldav 2008. aastal kasutusele võetud kaubandushoonete pindalaga (251 166 m2) ja näitab omakorda seda, et ehitatud on suuri kaubanduskeskuseid, mis on ühtlasi ka kallimad ja kinnisvaraturgu mõjutavad kindlasti kaubanduskeskustega toimunud tehingud.

Eluruumide mõju võrdluseks: 2006-2007 võeti kasutusele kokku 2,3 miljonit m2 eluruume, 2015-2016 kokku 1,1 miljonit m2 ehk umbes poole vähem. Seega, kui me räägime kogu sektori arendamisest, peame vaatama ka seda, mis turul tegelikult toimub ja mis suunas turg liigub ning riiklikul tasandil on oluline hinnata investeeringute koondumise mõju regionaalarengule.

Pikaajaline planeerimine

Riigieelarve planeerimine võtab aega. Riiklike strateegiate väljatöötamine samuti. Elamumajanduse arengukava aastani 2013 valmis samuti buumi eel ja majanduslanguse tingimustes ei viidud seal seatud investeeringuid ellu. Ka Kohtla-Järve poolt riigile loovutatud korterite probleem on selle otsuse kaudne tulem. Praegu oleme sarnases olukorras, kus töötame välja toetusmeedet omavalitsustele, et tagada neile parem võimekus elamumajanduse korraldamiseks. Riigi tasandil peame vaatama suuremat pilti lisaks sellele, et täita tühimikud, mida turujõud ei soovi täita, nt ehitus- ja kinnisvara-alane tegevus väljapool keskusi.

Omavalitsuste elamufondi investeeringute toetusmeede ei ole ühekordne projekt, see on aastatepikkune programm, millest käesolevaks aastaks on planeeritud vaid 2,5 miljonit eurot ja edaspidi 20 miljonit eurot aastas. Ehitusturu kontekstis ja võrreldes muude infrastruktuuri projektidega pole seda palju. Samas tasakaalustatud arengu kontekstis tähendab see kohalike omavalitsuste jaoks suurt sammu edasi elamumajanduse parema korraldamise suunas, kohalikele tööandjatele laienemise võimalusi uute töötajate näol, kriitilise tähtsusega avalike teenuste tagamist ja säilimist ning kasvu teisteski sektorites.

Investeering tulevikku

Eksport on olulisel kohal, mis loob küll jõukust ja kasvatab sissetulekuid, aga kahjuks tähendab see elamufondi jätkusuutlikkuse tõusu mitte meil, Eestis, vaid riikides, kuhu majad kerkivad. Ja kui meie ei näita teiste heaoluriikidega võrdväärset ettevõtluse ja elamumajanduse arendamist, suureneb lõhe teiste riikidega. Riigi jätkusuutliku arengu huvides tuleb juba täna töötada välja poliitikaid, mille koosmõjus arenevad lisaks toimiva turuga linnadele ka perifeersed regioonid. Üürielamute rajamine ei ole kulu, vaid investeering tulevikku – omavalitsuste elamufondi tulevikku, kuhu ei ole investeeritud üle 20 aasta ja kus ollakse tööjõu pärast konkureerides kehvemal positsioonil.

Mis aga puutub linnahalli kordategemisse, siis siinkohal on fookuses siiski turism ja läbi selle majanduse elavdamine. Konverentsituristid, kes kulutavad kolm korda rohkem kui puhkuseturistid, on kasutamata potentsiaal, millest me täna ilma jääme ja mille osas riik saaks suunanäitaja olla.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas