Anvar Samost • 27. juuni 2017
Jaga lugu:

Diktatuuri veetlus

Anvar Samost  Foto: Postimees/Scanpix

Liberaalid, konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid on end uue radikaalse vasakpoolsuse suhtes poliitkorrektselt nurka värvinud, kirjutab ajakirjanik Anvar Samost.

USA konservatiivne kommentaator Kurt Schlichter on kirjutanud kaks raamatut lähituleviku Ameerika Ühendriikidest, mis on ideoloogilist joont mööda jagunenud kaheks – Ameerika Rahvavabariigiks rannikualadel ning Texases asuva pealinnaga vanadeks USA osariikideks. Kahe riigi vahel valitseb sõjale lähenev vaenulikkus ning Ameerika Rahvavabariik on olemuselt sotsialistlik diktatuur Nõukogude Liidu stiilis.

Progressiivse diktaadi valinud Californias valitseb riiklik terror, sõnavabadust pole, inimesed on ideoloogilis-korruptiivsel alusel jagatud eri õiguste ja hüvedega kastidesse ning rahvamajandus on käpuli. Kõike saadab massiivne ajupesu.

Schlichter ei säästa taolise olukorra tekkele viiteid pillates USA demokraatliku partei tipp-poliitikuid. Näiteks on raamatuis avalikes kohtades Barack Obama kujud, tänavad kannavad Bernie Sandersi ja Hillary Clintoni nime. Vaba USA ja "rahvademokraatliku" diktatuuri piir jookseb mööda joont, millest ühele poole jäävad sinised ehk valimistel demokraatide poolt hääletavad osariigid ning teisele poole punased ehk need, kes enamasti hääletavad vabariiklasi ning viimastel presidendivalimistel Donald Trumpi.

Mõlemad raamatud on Tom Clancy stiilis lobedalt kirjutatud ning see oli ka põhjus, miks neid lugema juhtusin. Lugemise taustal tiksus pidevalt peas alateadlik kõhklus. Kuidas ikka nii saab öelda ja mõelda, viia proportsioonist täiesti välja praeguse USA poliitilised ja kultuurilised trendid? Ei ole ju realistlik, et progressiivse maailmavaatega üliõpilased asuvad ideoloogiliselt valel poolel kaaskodanike ümberkasvatamiseks karistussalku looma?

Samas kinnitavad teated USA suurülikoolidest, et sõna- ja mõttevabadusega on asjad tõesti halvasti. Ning poliitilisel tasandil käib maailmavaateline võitlus ennenägematute meetoditega. California näiteks keelas äsja kõik ametireisid osariikidesse, mis ei suhtu nende meelest piisavalt liberaalselt LBGT õigustesse. Põhja-Carolina sattus selle keelu alla, kuna ei luba ametihoonetes inimestel kasutada sünnipärasele soole mittevastavaid tualettruume.

Kui siia lisada ähvardused ning otsesed rünnakud vabariiklastest rahvasaadikute vastu, siis ei näi Schlichteri düstoopiad enam üldse väga irreaalsed või radikaalsed. See on häiriv, kõhedust tekitav.

Noored corbynistad

Eestile lähemal on hoiatav Suurbritannia valimistulemus. Jeremy Corbyni juhitav tööpartei ei võitnud valimisi, kuid võitis need noorte ja nooremate keskealiste valijate seas.

Corbyn on viinud tööpartei järsult vasakule, jutlustades maksude laialdast tõstmist, infrastruktuuri- ja energiaettevõtete natsionaliseerimist, fossiilsete kütuste kasutamisest loobumist, uute tuumajaamade rajamise keelamist ja riigikeskseid reforme.

Corbyn on ka teatanud toetusest naistele mõeldud vagunitele reisirongides, kinnitanud, et riiki tabanud terrorirünnakutes on süüdi brittide enda välispoliitika, nimetanud Iisraeli apartheidirežiimiks, kiitnud terrorirühmitusi Hamasi ja Hezbollah'd, flirtinud holokausti eitajatega ning on suur sõber Kuuba ja Venezuela diktatuuriga. Kõike ei jaksa üles lugeda, kuid lõpuks tuleb mainida, et Corbyn peab Ukrainas käiva sõja põhjustajaks NATOt.

Aga ometi esineb Corbyn Glastonbury festivalil ja publik skandeerib ekstaasis tema nime. Milline tänapäeva poliitik – peale Bernie Sandersi – veel sellega hakkama saaks? Ja kuhu peale Schlichteri vaimus mustade stsenaariumide võib see viia?

Parempoolsed korrigeerivad end surnuks

Eestis on äärmuslikke vasakideid propageerivad poliitikud mõnede keskerakondlaste ja roheliste näitel olemas. Valima tulevad samas põlvkonnad, kel puudub igasugune mälestus tegelikust elust tööliste paradiisi helgesse tulevikku pürgivas rüpes.

Maailmavaadet ei saa keelata. Samas on oluline, et see põhimõte oleks kaitstud igas suunas. Liberaalid, konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid on aga uue radikaalse vasakpoolsuse suhtes end poliitkorrektselt nurka värvinud ning loodavad, et valijatega aitavad ühele lainele saada tehnoloogiliselt täiuslikud sõnumid ja kampaaniad.

Viimaste kümnendite Eestit (ning USAd ja Suurbritanniat) vaadates on selge, et demokraatiat, õigusriiki, eraomandit ning turumajandust kaitsvatel poliitilistel jõududel on vaja innustavaid ideid ning neid usutavalt kandvaid liidreid, kes ei oleks kramplikult korrektsed. Kas keegi näeb neid siinmail paistmas?

Jaga lugu:
Hetkel kuum