E-usk sai kriimustada

Esiteks – sündmuse ilmnemisel võeti kommentaare vastutajatelt (RIA, valitsus) ja lubati neil raamistada oma sõnum üldise ja abstraktsena. Nad said seletada, mida tähendab „teoreetiline turvarisk“ – tegelikult midagi ei juhtu, aga väike võimalus on, et võib juhtuda. Samasugune võimalus nagu kogemata lennukiga alla kukkuda, mida tegelikult konkreetselt meist kellegagi ju ei juhtu. Selline fookus on eriti mõjus raadiouudistes, kus ühe saatelõigu aeg on piiratud ning oluline on jääda meelde ühe lihtsa ja selge sõnumiga. Raadiouudiste kuulaja sai teada, et ID-kaardil on mõned nõrgad kohad, ja sai kindlasti ka hästi selgeks, kuidas defineerida teoreetilist turvariski.

Asjatundjad tegutsevad

Põhivoolu meedia jälgijatele mõjus samas kahtlemata sümpaatselt vastutavate isikute valmisolek probleemi tunnistada ja jagada põhjalikke selgitusi. Teemat kajastanud ajakirjanikes ei tekkinud palju kriitilisi küsimusi selgituste paikapidavuse kohta, sest selgituste iseloom oli väga tehniline ning nende kahtluse alla seadmine oleks tähendanud head süsteemitundmist. Sel põhjusel ilmusid ka suuremates lehtedes pikad süsteemi lahti seletavad kirjutised. Ajakirjanduslik kajastus kahtlemata pigem toetas arvamuse kujunemist sellest, et e-riigi arendamisega tegelevad pädevad institutsioonid.

Laialdast muret ID-kaardi turvariskide pärast ei tekkinud elanikkonnas ka sellepärast, et ID-kaardi turvarisk õnnestus sündmusest raporteerinud ajakirjanikel koos allikate abiga hõlpsasti siduda valimiste teemaga. Ma ei hakka arutlema selle üle, kas turvariski kohta vihje saatmine RIA-sse on seotud lähenevate valimistega või mitte. Igal juhul oli varasematest e-hääletuse alastest aruteludest avalikkusele teada, et Eestis leidub poliitilisi jõude, kes on huvitatud valimiste toimumisest traditsioonilisel paber-pliiats meetodil ja sellest lähtuvalt on e-valimiste turvalisust ka varasematel aegadel kahtluse alla seadnud. Selle eelteadmise taustal oli lihtne rääkida ID-kaardi turvariskist e-hääletamise kontekstis.

Vähestes kajastustes leidus riskide sidumist teiste eluvaldkondadega, kas turvarisk ohustab näiteks pangaülekannete sooritamist, lepingute digiallkirjastamist jms. Sel viisil fookuse seadmine oleks kindlasti pälvinud rohkem igapäevase uudistejälgija tähelepanu ja külvanud ebakindlust. Oleks kõigutanud eestlaste digiusku.

Kellele see kasulik on?

Valimiste konteksti sängitamisega tegelikult jäidki meeldivalt lahtiseks küsimused, miks see info ilmus just nüüd ja kelle huvides see võiks olla. Leidsin kahest lühikesest nupust nime ja viite, kust info tuli. Aga kas nende Masaryki ülikooli teadlastega ajakirjanikud rääkisid ja küsisid põhjuste järele? Fantaasiarikkamale osale auditooriumist andis see hea võimaluse nähagi uudise taga mõne poliitilise jõu pahatahtlikku vandenõud. Seda enam, et uudised ütlevad ka, et kinnitatud ja täpsustatud info Masaryki teadlaste poolt tuleb alles oktoobri lõpus.

EKRE tegi e-hääletuse ebaturvalisuse raamistuse tugevdamisele omakorda teene, kui esitas apellatsiooni vabariigi valimiskomisjoni otsuse peale e-valimised ikkagi korraldada. See toetas veelgi kujunevat arvamust, et tegemist on järjekordse e-hääletust torpedeeriva seltskonna otsitud põhjusega.

Arvestades n-ö keskmise uudistejälgija killustunud ja äärmiselt valivat meediamenüüd, võib arvata, et sellise üldpildi spetsiifiliselt e-ühiskonna või tehnoloogia teemadest mittehuvituv uudistejälgija sai. Ja nii ei arva ta, et peaksime e-riigi arendamisel otsa ringi keerama ning minema tagasi krihvli ja tahvli juurde.