Vene kaart töötas nagu kellavärk

Põhjus on ilmselge: pronksiöö näitas venekeelsele elanikkonnale, et neil pole alternatiive. Aga selle valijarühma hääl on Tallinna valimistel otsustava kaaluga. Kuigi Keskerakond kaotas mõnevõrra Tallinnas hääli, siis ometi võib öelda, et partei saatis enda jaoks korda väikese ime: paari aasta eest ei uskunud mitte keegi, et Edgar Savisaarest vabanemine ja uue põlvkonna tulek selles parteis ilma suurte tagasilöökideta võiks kulgeda. Kuid kulges: Savisaar hävis, venelased jäid Keskerakonnale truuks ja Jüri Ratase meeskond triumfeeris.

Kuigi Reformierakond võitis võrreldes eelmiste valimistega hääli kõvasti juurde, siis mingiks peadpööritavaks eduks ma seda ei peaks. 2013 esinesid oravad kaugelt alla oma võimete, nüüd aga tegid kena võimetekohase tulemuse ja isegi veidi parema.

Märgilise tähendusega sündmus on IRLi pääs volikogusse nii Tartus kui ka Tallinnas ning ka üle ootuste hea tulemus üle Eesti. Kui see erakond nüüd järgneval kahel aastal lollusi ei tee, siis jääb ta ellu ning pigem hääbub tema kõrval Vabaerakond.

IRLi väljavedamine kindlustab ka Ratase valitsuse püsimise. Kui IRL oleks neil valimistel suurlinnades valimiskünnise alla jäänud, oleks hakanud partei laialipudenemine. Ratase valitsus oleks sel juhul peagi lõpetanud kas vähemusvalitsusena või pidanud, müts näpus, Reformierakonna poole pöörduma, et uut valitsusliitu teha.

Tallinnas on tõenäoline KE-SDE võimuliit. Sotsid aga peavad siin kõvasti kauplema ja vaeva nägema, et pääseda puudli mainest, mis neid paratamatult sellise suure partei ripatsina ootab. Üle Eesti kujunevad koalitsioonid kohalikest jõujoontest lähtudes ja siin võime näha võimuliite, kus on koos parteid, kes Toompea või suurlinnade tasandil iialgi koostööd ei teeks (Keskerakond ja Reform, mõnel pool isegi SDE ja EKRE). Kohalik poliitika pole lihtsalt kuigi ideoloogiline: siin loevad isikud ja võimekus midagi koos ära teha.

Kampaania ajast jäid meelde Reformierakonna eestlasi ja venelasi vastandav reklaam (valijaid siiski mobiliseeriv, mis sest et mulle vastik) ja terve rida valimismänge, kus loositi välja võipakke (see oli pigem naljakas, kuigi valimiste hea tava rikkumine).

Positiivne oli see, et räägiti rohkem sisust: enamik valimisdebatte, mida mina jälgisin, keskenduski kommunaalteemadele. Nii ongi õige, kuid samas on siin näha ka varjukülge: poliitikast vähehuvitatud valijat see ei kõneta ja ta ei tule valimiskasti juurde (valimisaktiivsus ju kukkus võrreldes 2013 ja 2009 aastaga). Seega võime Vene kaardi kasutamist valimistel küll hukka mõista, kuid viimasel on üks hea omadus – ta mobiliseerib valijad ja kindlustab suurema valimisaktiivsuse, sest konflikt ja nullsumma mängu hõng on õhus.