Kes kaitseb Eestis Ukraina ehitajaid?
Ukraina ehitajad Eestis on nagu kalevipojad Soomes – peaasi, et saaks tasuvamale tööle ja lubatud raha kätte. Oma õiguste kaitse jääb tihti tagaplaanile, kirjutavad tööinspektsiooni juristid Liis Naaber-Kalm ja Meeli Miidla-Vanatalu.
Ühelt poolt on väga tänuväärne, et Euroopa Liidu aluspõhimõtted kaupade, teenuste ja tööjõu vabaks liikumiseks on loonud võimalused leida mõnes teises riigis elamiseks ja töötamiseks paremaid võimalusi kui kodus. Kahjuks käib aga sellega käsikäes võimalus, et keegi püüab just neid sotsiaalselt nõrgema positsiooniga töötegijaid enda huvides ära kasutada.
Eestis on kolmandate riikide töötajad kaitstud välismaalaste seaduses ettenähtud kohustusliku palgakriteeriumi ning sisserände kvoodi kaudu. Kuid paraku on leitud tee, kuidas just neist seadusega nõutud tingimustest kõrvale hiilida. Selleks muudetakse kolmanda riigi kodanik mõnes muus liikmesriigis, näiteks Poolas, liikmesriigi töötajaks ning saadetakse seejärel ta teise liikmesriiki, näiteks Eestisse, juba lähetatud töötajana.
Lähetatud töötajate õigusi Eestis töötamise ajal peab tagama Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seadus koosmõjus välismaalaste seadusega. Kuid selleks, et riik üldse teaks, et kolmanda riigi kodanik on siin tööle asunud, peab ta jõudma riigi vaates n-ö pildile ehk saama registreeritud politseis, lähetatud töötajana tööinspektsioonis või Eesti ettevõtte töötajana töötamise registris. Kui ta aga viibib ja töötab Eestis illegaalselt, siis ta riigile välja ei paista ning tekivad ka raskused tema õiguste tagamisega.
Karistamine ei ole lahendus
Tegemist on sageli sotsiaalselt nõrgemas olukorras olevate töötajatega, kes ei valda kohalikku keelt, ei tunne kultuuri eripärasid, ei tea neile kehtivatest õigustest ega oska end kaitsta. Selline inimene võib sattuda võrreldes kohalike töötajatega lihtsamalt õnnetusse või oma tegevusega põhjustada ohuolukorra teistele.
Kui töötaja viibib Eestis illegaalselt ja temaga midagi juhtub, siis püütakse õnnetust sageli varjata ja teha kõik, et toimetada ta esimesel võimalusel tagasi koduriiki, sest muidu võib ju veel siinsel vastuvõtjal pahandusi ja vastutus tekkida. Ainult karistamisega siin olukorda muuta ei saa. Kindlasti oleks abiks Eesti ettevõtja sotsiaalne vastutustunne ning peatöövõtjale seadusega pandud kohustuste sisuline täitmine ehk tegelik huvi tundmine, kes objektil tööd teevad ning mis tingimustel.
Töötajate ärakasutamise teema ei ole meile endilegi võõras. Kalevipoegadest Soomes vändati mõned aastat tagasi terve seriaal, kus probleemid igakülgselt välja tulid. Täna, kui eestlane Soome tööle läheb, ta enam nii lihtsalt ärakasutamise ohvriks ei lange. Meie inimeste teadlikkus on oluliselt suurem, Soomes on toimiv eestlaste kogukond. Ka on Eesti ja Soome vaheline koostöö lähetatud töötajate teemal info vahetamises midagi, mille vastu teised riigid huvi tunnevad, sest see on Euroopas hea näide.
Autor: Liisi Naaber-Kalm ja Meeli Miidla-Vanatalu