Omakasupüüdlikud ettevõtjad

Kurtsin eelmist arvamusfestivali ette valmistades sõbrale – ütleme, et tegemist on äriilmale lähedalseisva isikuga –, kui raske on saada ettevõtjaid avalikult arvamust avaldama. Sõbra vastus, saadetuna õlakehitusest, oli: „Miks nad peaksid end avalikult peksupoisi rolli panema, kui see neile mingit kasu ei too?“ Raudne loogika, pole midagi öelda.

Sest tõesti: kui mõtlen tagasi eelmisel aastal meelde jäänud arvamuslugudele, mille autoriks ettevõtja, meenuvad ennekõike kaht tüüpi tekstid. Esimese grupi moodustavad peaaegu apokalüptilised hukukuulutused Eesti majandusele, mille puhul on vägagi selge käsitletava teema (näiteks alkoholiaktsiisi tõstmine) ja sõnavõtja (näiteks suurõlletootja) suhe, milleks pole midagi muud kui lootus piisavalt lärmi tehes takistada muudatust, mis võib kaasa tuua kaotuse kasumis.

 

Teine tüüp ettevõtjate sõnavõtte – arvamuslugu ei tahagi nende kohta öelda, sest vähegi kogenum meediatarbija oskab juba pealkirja lugemise järel neile tekstidele rubriiginime „Sisuturundus“ juurde mõelda – on vaieldamatult oma ala tippkommunikatsioonifirmade poolt lollikindlaks lihvitud meediatooted, mille eesmärgiks veenda avalikkust mõne äriilma plaani möödapääsmatuses (muu hulgas kuulub sellise lähenemise juurde ka n-ö keeruliste erialaterminite rahvapärastamine, nagu sai plaanitavast puidurafineerimistehasest suupärane puratehas).

Kumbagi tüüpi tekstides polegi iseenesest midagi halba selles mõttes, et ettevõtja peabki oma kasumit ja investeeringut kaitsma ning mõtlev adressaat näeb nende sõnavõttude omakasupüüdliku eesmärgi läbi. Kahju on aga sellest, kui ettevõtjad võtavad sõna ainult siis, kui tunnetavad ohtu oma tulule. Seda enam, et näiteks sellest aastast kehtima hakanud uue tulumaksuvaba miinimumi arvestamise vastulausetes on nii mõnigi ettevõtja kutsunud avalikkust üles riiki petma, ähvardades ümbrikupalkade osakaalu tõusuga. Viimasest saab tõepoolest järeldada vaid üht: ettevõtjat huvitab riik vaid nii palju, kui see on talle kasumlik.

Sellest on kahju – kohe väga kahju, sest see ennustab peagi saabuvat aega, kus tööandja ei suuda enam piisavalt huvi pakkuda potentsiaalsele töövõtjale. Jah, ma pean siinkohal silmas põlvkonda, keda eriti just äriilmas üleoleva irvega lumehelbekesteks kutsutakse (justkui oleks igati mõistlik sülitada uude kaevu ajal, mil vanas vett veel vaid kämbla jagu).

Kuigi ma ise kuulun sünniaasta järgi pigem põlvkondadevahelisele eikellegimaale (mis, tõsi küll, eelmisel aastal teadlastelt ka oma hellitusnime – xennialid – sai) jagan ma paljuski nn lumehelbekeste väärtusi. Muu hulgas tähendab see sedagi, et oma järgmist töökohta otsides loen ma esimesena hoopis võimaliku tööandja ühiskondliku tegevuse portfelli kirjeldust, seejärel uurin osakoormuse, kaug- ja kodutöö võimaluste jms järele ning nende teadmiste pealt sõnastan ootuse sellele, kui suur osa mu töötasust peaks olema rahaline.

Võtsin huvi pärast ette Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabeli (Eesti Ekspress 4.10.2017) tegevusvaldkondade esinumbrite veebilehed, et eelkirjeldatut teha. Kaheksast konkurentsivõimekaimast ettevõttest kahe puhul jäin täiesti tühja pihuga. Kaks ettevõtet olid kenasti ära toonud oma visiooni, missiooni ja väärtused, aga ma ei tee usutavasti neile liiga, kui väidan, et suutsime ärikorralduse kursusekaaslastega koolitööna märksa haaravama tulemuseni jõuda.

Ülejäänud nelja ettevõtte veebilehel oli üsna selgelt kirjeldatud, milliseid tegevusi nad toetavad, aga ma ei otsinud indulgentse, millega võimalik tööandja endale sotsiaalset kapitali ostab, sest ostu-müügi-tehingulik või „raha teile, meile kümme tasuta pääset ja logo esineja kuuerevääril“-suhe ühiskonnaga pole viimasesse piisavalt panustav. See on reageeriv, mitte algatav, kui ka teeb palju head. Õnneks oli ka erandlikke – ja minu hindamiskriteeriumite kohaselt tõepoolest konkurentsivõimekaid – ettevõtteid, kes on mitte ainult kirjutanud oma ühiskonda panustamise strateegiliselt lahti (sh valikute seos tegevusvaldkonna ja töökeskkonnaga), vaid toetavad sõna ka teos, algatades ise projekte, mis seatud eesmärkidele lähemale viivad.

Ja mis ehk veelgi olulisem: meenutades eelmisest aastast neid harvu ettevõtja kirjutatud arvamuslugusid, mis pole pelgalt hukukuulutused või reklaamtekstid, vaid tahavad mõtestada ühiskonnas toimuvat laiemalt (ja sõnakasutuselt nauditavamalt) kui kasumiaruandlik lähenemine, on nende seas ka just nende ettevõtetega seotud isikute sõnavõtud, kes minu Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabeli võitjate seas sõelale jäid. Seega võib-olla ikka on mõistlik ja ehk isegi kasumlik, kui ettevõtja võtab avalikkuses sõna ka muul ajal ja muudel teemadel kui hädavajalik. Kui sellega ka kaasneb ajutine peksupoisiks olemine.

Autor: Ott Karulin