Head lapsehoidmist, seltsimehed!

Asudes jaanuarikuu palkasid maksuametis deklareerima, on tõenäoline, et arvutiekraanile ilmub selline teade: 1160.1 - Isikukood XXXXXXXXXXX, maksuvaba tulu liik 610: täpsustage maksuvaba tulu summat 500,00. Maksuvaba tulu summa ei tohi olla suurem kui maksimaalne seadusega lubatud piir 433.00

Teisisõnu, kui teie palk on üle 1200 euro, ei tohi te kasutada maksimaalset kuist maksuvaba piirmäära 500 eurot – ühes kõige sellest tulenevaga.

Sisuliselt tähendab see, et riik on võtnud endale lapsehoidja rolli, kirjutades ette, kui suurt kuist maksuvaba tulu ta lubab. Kui võtate endale hoidmist vajava lapse rolli, siis on muidugi kõik hästi ning te saate hästi hoitud.

Teiselt poolt on see aga vastuolus valitsuse saadetud sõnumiga, et arvestagu iga inimene oma aastatulu ette ja arvutagu selle järgi maksud. Kui on ette näha, et aasta lõpus on tulud väikesed, siis lähtuvalt aasta esimese poole deklareeritavast tulust soovib riik maksud igaks juhuks juba ette sisse kasseerida.

See tähendab ka, et kui töötaja on kirjutanud nõutud avalduse, kui suurt maksuvaba tulu määra ta palub raamatupidajal arvestada, siis ei maksa see palga deklareerimisel enam midagi, kui soovitud maksuvaba tulu juhtub olema suurem kui „maksimaalne seadusega lubatud piir“ – näiteks mõnd ühekordset ettenägematut preemiat saades.

Õigupoolest väljend „maksimaalne seadusega lubatud piir“ on eksitav, sest see piir kehtis veel 2017. aastal ja oli 180 eurot. Aga juba 2018 mingit lubatud piiri enam ei eksisteeri: on vaid mittemaksustatav ülempiir kõikidelt tuludelt 6000 eurot aastas – kuise soovitusliku, mitte kohustusliku (!) arvestusega 500 eurot.

Kõik see tekitab maksude arvestusse veel ühe segadust tekitava mõõtme.

Tavaliselt teeb raamatupidaja palgalehe, mille järgi palgasumma ka välja makstakse. Palk ilmselt deklareeritakse hiljem. Kui seejuures juhtub maksuameti programm viitama komistuskivile „maksimaalne seadusega lubatud piir“, siis sisuliselt tähendab see, et raamatupidaja peab kogu tehtud palgaarvestuse käsitsi ümber arvutama, sest väljamakstud palga netosummat ta ju muuta ei tohi! Mida siis teha?

Palkade arvutamisel arvestage igaks juhuks mingi madalama „maksimaalse seadusega lubatud piiriga“ ja kandke riigile üle rohkem makse, kui see otseselt vajalik oleks. Sest palgalehtede ümberarvutamine on ilmselt suurem kulu kui töötaja veenmine, et igaks juhuks on tarvis temalt rohkem makse ära võtta...

Millega end lohutada? Tegelikult kehtib seesama lapsehoiu põhimõte ka puhkusetasude rehkendamise juures, kus eeldatakse, et töötaja ei suuda oma kulusid arvestada – enamik ei suudagi! –, mistõttu tööandja ütleb (piltlikult), et kuule, Mari või Jüri, sa oled kindlasti vastutustundetu kulutaja, teeme nii, et ma sulle kümnendikku palgast iga kuu välja ei maksa. Panen tallele, kasutan firma hüvanguks. Kui lähed puhkusele, siis saad need kogutud ja alal hoitud palgakümnendikud puhkuserahana ühekorraga kätte.

Mõtle, kui tore, et sinu eest hoolitsetakse, et keegi on seda puhkuseraha oma rahakotis kuni puhkusele minekuni alal hoidnud. Ise sa ju seda raha talletada ei suuda, kindlasti kulutad kõik ära, nii et puhkuse ajal imeksid näppu või võtaksid kulukat kiirlaenu!

Autor: Helger Aaresild