Jüri, vaata oma nina alla!

Vandeadvokaadid Jüri Raidla ja Arne Ots kirjutasid eelmisel reedel, et väikeinvestorid ei panusta üldjuhul äriühingu juhtimisse ning neid ei huvita niivõrd äriühingu pikaajaline kasv ja areng ning nad saavad kasu suurinvestorite panuse ja aktiivse juhtimistegevuse arvelt. Sellest tegid advokaadid järelduse, et väikeinvestorid ei vääri täiendavat kaitset.

Esmaspäeval riigikogu õiguskomisjonis toimunud väikeaktsionäride õiguste arutelul sekundeeris neile Valdo Randpere, kelle arvates võib väikeaktsionär oma aktsiad takistamatult maha müüa, kui talle  olematute õigustega vähemuspositsioon ei meeldi.

Sellised hinnangud võisid sobituda üheksakümnendate kauboikapitalismi ajastusse. Kuid aastal 2018 eiravad need majanduslikku loogikat ja investorite võrdse kohtlemise vajalikkust.

Lähtepunkt, et (ainult) suurinvestor toob ettevõttesse raha, pole mitte kuidagi reaalsusega kooskõlas. Väikeaktsionäride aktsiad esindavad täpselt samamoodi raha, mis ettevõttesse on paigutatud. Sarnaselt tahavad nemad ka oma investeeringult tootlust, muidu ei paneks mitte keegi oma raha aktsiatesse ja kapitaliturg sureks täielikult välja.

Valdo Randpere seisukohavõtt, et väikeaktsionärid saavad oma aktsiad ju lihtsalt maha müüa, kui neile suuraktsionäri tegevus ei sobi, on omajagu küüniline ja elukauge. Ilma dividendide saamise perspektiivita ja olukorras, kus suhted tuumikomanikuga on keerulised, pahatihti puudub võimalus aktsiaid kellelegi müüa.

Mul on kunagi olnud laual pakkumine osta ühe aktsionäride omavaheliste kohtuasjadega uudisekünnist alatihti ületava ettevõtte aktsiaid. Väga jämedas plaanis julgeks selliselt väikeaktsionäridesse suhtuva ettevõtte aktsiaid osta ülisuure diskontoga teoreetilisse väärtusesse, näiteks 75-90% sellest. Äriseadustiku täiendamine ja vähemusaktsionäride dividendiõiguse sisseviimine ja/või väljamüügiõiguse loomine vähendaks seda allahindlust märkimisväärselt. Asjatundlik küünik võib nüüd muidugi leida, et ettevõttes kontrolli müümise korral võib selline „vähemuse kottimisõigus“ tähendada üle 50% müügil pisukest preemiat. Ma ei usu, et ükski tõsiseltvõetav investor reaalselt oleks nõus selliste keeruliste suhete kaelasaamisele peale maksma. Ettepanekud vähemuse kaitse parandamiseks tõstaks kokkuvõttes kõigi aktsionäride jõukust suurema ettevõtte aktsiate väärtuse kaudu.

Ebaõigeks pean seisukohta, et suurinvestorit soosiva regulatsiooni kaitsmine tagab suurema stabiilsuse. Vastupidi, kui vähemusaktsionär oleks paremini kaitstud, siis leiduks märksa rohkem investoreid, kes kontrollpaki asemel on valmis investeerima vähemusaktsiatesse. Suurem ostjaskond omakorda tähendab madalamat kapitalihinda ja aktiivsemat turgu aktsiatele ning kokkuvõttes suuremat firmade väärtust, millest võidavad kõik osanikud. Riikide, kus vähemuse seadusega tagatud miinimumkaitse tase on kõrgem, praktika näitab, et tegelikult ei tähenda dividendinõude või väljaastumisõiguse kehtestamine kohtuvaidluste arvu suurenemist. Juba sätete olemasolu tagab, et enamusaktsionärid peavad vähemusega hakkama arvestama. Nii töötavad sellised regulatsioonid eelkõige n-ö vaikivalt.

Ettevõtjate katusorganisatsioonid, kelle arvates vähemusaktsionäri õigused ei vaja parandamist, peavad korra tõsiselt mõtlema, millise signaali nad oma käitumisega avalikkusele saadavad. Need paar korda, kus väikeaktsionäridele rohkem kaitset pakkuvad seadusandlikud algatused on juba varem kellegi karvase käe kaasabil ära summutatud, panevad paratamatult mõtisklema motiivide üle. Põhimõtteliselt soovivad vähemusaktsionärid seadusandlikku kaitset taunitavalt käituva suuromaniku vastu, kes sihilikult tegutseb selliselt, et vähemusosa väärtus võimalikult väike oleks.

Dividendide väljamaksete peatamisest tuleneb muuseas ka väiksem maksutulu. Ei kannata mitte ainult dividendest ilma jäävad osanikud, vaid kõik teised maksumaksjad, kelle makstavatest maksudest riiki üleval peetakse.

Jüri, üks võimalik vastus sinu küsimusele, kuidas suudab väikeriik juurde luua uut rikkust, on sul otse nina ees.