Kirvega ettevõtlusrahu kallal

Kahetsusväärsel kombel ilmestab Eesti ühiskonda viimasel ajal tendents teha väikestest küsimustest suured probleemid ning hakata seejärel neid probleeme kontekstiväliselt ja ülepeakaela lahendama. Sellise tendentsi ohvriks on langenud ka õigusloome üsna mitmetes küsimustes. Üks markantsemaid selliseid näiteid ettevõtluskeskkonnas ja õigusvaldkonnas on küsimus väikeaktsionäride õiguste väidetavalt nõrgast kaitsest Eestis. Sellest räägitakse tõsimeeli, kuigi Eesti majanduse ja maksusüsteemi loogika ning rahvusvaheline statistiline analüüs kõnelevad teist keelt.

Teisejärguliste probleemidega võiks ju tegelda, kui ühiskondlik rikkus ja vaba ajaressurss nii suured on. Paraku maksame ühiskonna ja riigina selliste probleemidega võitlemise eest õigustamatult kõrget hinda, milleks on majandus-, äri- ja õiguskeskkonna destabiliseerimine. Järk-järgult õõnestame või suisa hävitame seda innovaatilist stabiilsust, mis on Eestile edu toonud.

Niinimetatud väikeaktsionäride probleemi maaletoojad on viimase poole aasta jooksul tegutsenud muljetavaldavalt jõuliselt ja järjekindlalt. Tundub, et ka erakondlik eesmärk ja kate on olemas. Pole suuremat kahtlust, et seda tegevust hakatakse rakendama 2019. aasta riigikogu valimiste vankri ette. 2017. aasta kevadel lõid kaks eraisikut mittetulundusühingu Eesti Väikeaktsionäride Liit (EVAL). Nime valik on esmapilgul perfektne – jääb mulje, justkui oleks tegemist peaaegu et kõiki Eesti väikeaktsionäre ühendava ja esindava organisatsiooniga. Näilikkus ületab siinkohal tegelikkust kordades.

EVALi tõstatatud probleeme väikeaktsionäride õiguste väidetavast nõrgast kaitsest tuleb vaadelda, lähtudes neljast mõõtmest: statistilisest, majanduslikust, õiguslikust ja ajastuslikust. Samuti on paslik teada, et väikeaktsionäride õiguste nadist seisust kõnelejate põhieesmärk on saavutada Eesti õigusesse sunddividendi ja sundväljaostu instituutide sisseviimine, mis mõlemad on Eesti kui areneva majanduse jaoks sobimatud instituudid. Mahuliste piirangute tõttu oleme sunnitud eelnimetatud instituutide analüüsi jätma järgmiste kirjutiste esemeks, seda enam, et suur- ja väikeaktsionäride suhete süvaanalüüsiga tegeleb praegu justiitsministeeriumi äriõiguse revisjoni ekspertgrupp. Seega pole mõtet sündmuste loogilisest arengust ajas ja ruumis ette tormata.

EVALi väitel pärsib väikeinvestorite väidetav vähene kaitse Eesti majanduskasvu. Samas asub Eesti Doing Business 2018 uuringu järgi väikeinvestorite kaitsel esimese poole riikide hulgas (enam-vähem samal tasemel on väikeinvestorite kaitse näiteks Tšehhis, Soomes, Saksamaal, Jaapanis ja Hollandis; madalamal tasemel on väikeinvestorite kaitse näiteks Luksemburgis ja Šveitsis). Seejuures kõige parema väikeinvestorite kaitsega riik on Doing Business 2018 metoodika järgi Kasahstan (esikümnesse kuuluvad veel näiteks India, Makedoonia, Aserbaidžaan, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid). Kui kellegi eesmärk on väikeaktsionäride kaitse küsimuses kinni püüda Kasahstan, siis selle eesmärgi mõistlikkuse määratlemiseks oleks otstarbekas teha paar-kolm õppereisi, misjärel pole välistatud, et eelmärgitud hüpoteetilisest eesmärgist soovitakse loobuda.

Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime aruande Global Competitiveness Report järgi edestab Eesti väikeinvestorite kaitse osas 68% aruandes kajastatud riikidest. Seejuures on märkimisväärne, et Eesti on väikeinvestorite kaitse osas oluliselt kõrgemal kohal kui investorite üldise kaitse osas (44 vs 73). Aruande järgi ei ole Eesti konkurentsivõime peamine probleemkoht mitte väikeinvestorite kaitse väidetav vähesus, vaid hoopis maksumäärad ja kvalifitseeritud tööjõu puudumine.

EVALi väitel pärsib väikeinvestorite väidetav vähene kaitse ka Eestisse investeeringute tegemist. Samas ei ole majanduse mootoriks olevad investorid üldjuhul väikeinvestorid, vaid suurinvestorid. Ka välisinvestorid on peamiselt suurinvestorid, kelle jaoks on ennekõike oluline, et meie õigussüsteem tagaks investeeringute efektiivse kaitse. Seega mõjuks väikeinvestorite huvide ülemäärane prioriseerimine investeeringute mahule hoopiski pärssivalt.

Sunddividendide või sundväljaostu instituutide kehtestamine õõnestaks investorite usku Eesti majanduskeskkonna stabiilsusesse. See pärsiks investorite huvi enamusosalust omandada ning seeläbi äritegevusse ja Eesti majandusse panustada. Enamust moodustavatel investoritel poleks enam võimalik pikaajalisi strateegilisi plaane teha ega äriühingut efektiivselt juhtida.

Sunddividendide instituudi sisseviimisel võivad Eesti majandusel olla drastiliselt negatiivsed tagajärjed: suuraktsionäride motivatsioon investeerimiseks väheneb ja ettevõtluskeskkonna stabiilsus saab ühe tugeva hoobi juurde. Paradoksaalsel kombel võivad negatiivsed tagajärjed avalduda ka otseselt väikeaktsionäride endi suhtes. Sunddividendi instituudi olemasolu korral suuraktsionärid lihtsalt ei kaasaks enam väikeaktsionäre, mis tähendaks väikeaktsionäride arvu ja investeerimisvõimaluste olulist langust tulevikus.

Sundväljaostu instituut, mida EVAL nimetab väikeaktsionäride ühingust väljaastumisõiguseks, võib esmapilgul tunduda sunddividendide instituudist leebem. Tegelikkuses ei ole see nii. Suuremate projektide puhul on suuraktsionäride poolt tehtud omafinantseeringud olulises osas tehtud kaasatud vahendite arvel, mis tähendab, et suuraktsionäridel ei ole 7–15 aasta jooksul alates projekti alustamisest vabu vahendeid väikeaktsionäride väljaostmiseks. Samuti puudub suure tõenäosusega ka tagatiste andmise võimekus pangalaenude võtmiseks, et finantseerida väikeaktsionäride väljaostmist. Finantseerimisprojektides on dividendide maksmine sageli keelatud, olles allutatud pangalaenudele.

Olukorras, kus äriühingutes kehtib põhimõte, et otsused võetakse vastu häälteenamusega, on iseenesest mõistetav, et investorite võimalus strateegilisi otsuseid ja pikaajalisi plaane suunata sõltub nende investeeringute suurusest. Mida suurem on investori rahaline panus, seda suurem on investori risk ning huvi äriühingu hea käekäigu ja pikaajalise arengu vastu. Mida väiksem on investori rahaline panus, seda väiksem on ka investori risk. Väikeinvestorid ei panusta üldjuhul äriühingu juhtimisse ning neid ei huvita niivõrd äriühingu pikaajaline kasv ja areng, mille eeldus on kasumi suunamine reservidesse. Väikeinvestorid saavad kasu suurinvestorite panuse ja aktiivse juhtimistegevuse arvelt, mis on iseenesest mõistetav ja aktsepteeritav.

Suurinvestoritel, kelle kanda on ettevõtete investeeringute ja juhtimisega seonduv koormus, puudub motivatsioon Eesti ühingutesse investeerida, kui ühinguõiguse regulatsioon lähtub väikeaktsionäride kasuistlikest huvidest. Kaubandus-tööstuskoda on avaldanud seisukoha, mille järgi „[s]enine kogemus on näidanud, et tavaliselt peavad suuremad osanikud tähtsamaks investeerimist, väiksemad soovivad kasumi kiiret jaotust. Sellest järeldub, et väikeosanikele liiga suure otsustusõiguse andmine võib pärssida Eesti majanduslikku arengut, sest ettevõtte arengusse suurema panuse andnud osanikud ei saa ettevõtet arendada ja laiendada, kuna väikeosanikud nõuavad dividendide väljamaksmist“.

Eelkirjeldatuga sarnane pilt ilmneb õiguskeskkonna vaatluse tulemusena.

Õiguskantsler on põhjendatult märkinud, et „[i]ga vähemusaktsionärile kuuluva aktsia väärtus ja soetusmaksumus on väiksem, kui äriühingu üle kontrolli andvate aktsiate väärtus, kuid samas annab iga aktsia kasumi jaotamisel sama suure dividendi.“ Samuti on õiguskantsler rõhutanud, et „[a]ktsia ei anna selle omanikule subjektiivset õigust nõuda tulu saamist.“ Aktsia annab selle omanikule õiguse nõuda tulu saamist alles siis, kui aktsiaseltsi majandustulemused seda võimaldavad ning aktsionäride enamus ei ole pidanud vajalikuks tulu äriühingu pikaajaliste plaanide elluviimiseks äriühingusse jätta. Õiguskantsler on selgitanud, et väikeaktsionäride väiksem võimalus äriühingu tegevust kontrollida on investeerimisotsuse tegemisel võetav teadlik risk.

Ka riigikohus on rõhutanud, et vähemuse moodustavatel aktsionäridel ei ole õigust nõuda, et enamuse moodustavad aktsionärid hääletaksid nende soovitud viisil. Riigikohus on selgitanud, et „aktsiaseltsis kui kapitaliühingus on põhimõte, et otsused võetakse vastu häälteenamusega. See tähendab, et enam hääli omavad isikud kujundavad otsuste sisu.“ Kui enam hääli omavad isikud otsustavad äriühingu pikaajaliste plaanide elluviimiseks kasumi välja võtmata jätta ja reservidesse suunata, ei ole selles midagi taunitavat.

Õiguskantsler on omakorda selgitanud, et „[k]ui kasum jäetakse jaotamata, siis jääb kasum äriühingusse ning igale aktsiale vastab (kaudselt) suurem hulk vara. Jaotamata kasumit võidakse kasutada investeeringute tegemiseks või reservina, kusjuures juhatus peab äriühingu vara kasutamisel lähtuma äriühingu parimatest huvidest.“

Kui peaks esinema olukord, kus enamusaktsionär hoidub kasumi jaotamisest pahatahtlikult, on väikeaktsionäridel võimalik kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid. Riigikohus on selgitanud, et „kasumi jaotamisest pahatahtliku hoidumise korral (kasumi ärajuhtimine vms) [on väikeaktsionäridel] võimalus nõuda suuraktsionärilt ÄS § 289 lg 1 järgi tekitatud kahju (näiteks saamata jäänud dividend) hüvitamist.“

Ka sundväljaostu küsimuses on Eesti õiguspraktikas seisukohad üsna reljeefselt välja kujunenud. Õiguskantsler on selgitanud, et „vähemusaktsionäril [on] põhimõtteliselt võimalik oma aktsiaid müüa õiglase turuhinna eest. Seadusandja ülesanne ei ole tagada, et vähemusaktsionäri aktsiatele leiduks ostja või et ostja oleks valmis aktsiate eest maksma vähemusaktsionäri poolt oodatavat hinda.“ Omandamine peaks toimuma siis, kui ühing või enamusinvestor on omandamisest huvitatud ja nõus väikeinvestorile tema osa rahas välja maksma. Küll aga võiks seaduses olla senisest efektiivsem väikeinvestori osaluse õiglase hinna eest omandamise võimalus.

Justiitsminister märkis 22. jaanuaril 2018 riigikogus arupärimisele vastates, et käesoleval ajal viiakse läbi ühinguõiguse revisjoni ning selle revisjoni lähtekoht adresseerib tugevalt kogu kataloogi, mis puudutab vähemusaktsionäride õiguste kaitset. Justiitsministeeriumi juurde on moodustatud ekspertgrupp eelnimetatud revisjoni tegemiseks, grupp peab oma tööga valmis saama 2020. aastal ning seejärel esitama oma töö tulemused justiitsministrile ja valitsusele.

EVALi väitel ei saa väikeinvestorite kaitse parandamisega oodata ühinguõiguse revisjoniga tegeleva ekspertide komisjoni töö lõpuni. Soov minna mööda ühinguõiguse revisjoniga tegelevast ekspertide komisjonist on arusaamatu. Ekspertide komisjon analüüsib ühinguõiguse revisjoni raames muu hulgas küsimust sellest, kas Eesti ühinguõigus tagab enamus- ja vähemusosaluse omajate tasakaalustatud kaitse. Lähteülesande kohaselt on „revisjoni üldeesmärgiks põhjalikult, sisuliselt ja süsteemselt analüüsida erinevate juriidiliste isikute enamus- ja vähemusosaluse omajate, samuti osaluse ühiste omajate huvide kaitsmise regulatsioone, eelkõige nende regulatsioonide otstarbekust, õigusselgust ja vastavust praktika vajadustele, ning teha vajadusel ettepanekud kehtiva õiguse muutmiseks“.

Olukorras, kus enamus- ja vähemusosaluse omajate täiendava kaitsmise regulatsiooni vajalikkus on alles analüüsimisel, on soov algatada äriseadustiku muutmine enne analüüsi tulemuste selgumist selgelt ebamõistlik. Väikeinvestorite kaitseks äriseadustiku muutmine sellises olukorras oleks otstarbetu ja halva õigusloome ilmekas näide. Õigusloome mahu vähendamise kava järgi peaks uue seaduse väljatöötamine toimuma alles siis, kui on analüüsitud valdkonna rakenduspraktikat ning põhjendatud uue seaduse vajalikkust. Olukorras, kus ühinguõiguse revisjoni raames tegeletakse rakenduspraktika analüüsiga ja uue seaduse vajalikkuse väljaselgitamisega, on EVALi ettepanek ennatlik ja mainituga vastuolus.

Hea õigusloome tava kohaselt koostatakse seaduseelnõu ainult juhul, kui vajalik õiguslik regulatsioon puudub või ei ole asjakohane. Käesoleval juhul ei ole olukorda, kus õiguslik regulatsioon puuduks või kus olemasolev õiguslik regulatsioon ei oleks asjakohane. Asjaolu, et olemasolev õiguslik regulatsioon ei pruugi olla mõnedele üksikisikutele meelepärane, ei saa tingida kiirendatud korras seaduseelnõu koostamist.

Väikeaktsionäride kaitse küsimustes ei esine mitte ühtegi põhiseaduslikku järku probleemi, mis vajaks viivitamatut lahendamist. Väikeaktsionäride kaitse regulatsiooni muutmine revisjoni tulemusi ära ootamata annaks tugeva hoobi siinse majanduskeskkonna stabiilsusele ning mõjuks vastupidiselt EVALi taotletule. Üksikute isikute ja nende esindajate kohtulikust ebaedust tekkinud frustratsioon ei saa olla Riigikogule motiiviks hea õigusloome tava rikkumiseks ning üksikküsimuste kontekstiväliseks käsitlemiseks tingimustes, kus äriõiguse kompleksne revisjon on käimas. Kahe aasta pärast peavad selle revisjoni tulemused olema poliitikute laual selleks, et hakata tegema asjakohaseid otsuseid süsteemsel moel. Siis on ka aeg küps otsustamaks, kas väike- ja suuraktsionäride õiguslikud vahekorrad nõuavad õigusloomelist korrigeerimist või mitte.

Autor: Jüri Raidla ja Arne Ots