Lööme tööjõumaksud omandimaksudega alla

Majanduskasv sõltub teatavasti välisnõudlusest, õigetest investeeringutest, ettevõtete innovatsioonivõimekusest, tööjõu oskustest ja selle mobiilsusest, tööjõuturu paindlikkusest, tööjõukuludest tööandjatele, tarbijate ja ettevõtete kindlustundest, tooteturgude regulatsioonidest ja veel väga paljudest muudest teguritest. Maksud võivad nende tegurite mõju nii soodustada kui ka pärssida ning sellega avaldada tugevat mõju majanduskasvule pikemas vaates. Niisiis, peab maksupoliitika olema toeks majandusarengule ja motiveerima ettevõtlust.

Eestis on viimaste aastate kiire palgakasv tõstnud tööjõukulud ettevõtete käibe suhtes kõrgeimale tasemele (kui jätta välja 2009. aasta, mil ettevõtete tööjõukulud ei reageerinud piisavalt kiiresti käibe langusele), samas kui nende kasumlikkus on vähenenud. Tööjõunappus sunnib ettevõtetel ka veel vähemalt järgnevatel lähiaastatel palku kiiremini tõstma. 2017. aastal ettevõtete kasumid küll kasvasid, kuid pikemas vaates on nende osakaal käibes allapoole liikunud. See võimaldab ettevõtetel vähem investeerida. Samas, kuigi investeeringute osakaal nii ettevõtete käibes kui SKPs on tublisti langenud, oleme Euroopa võrdluses jätkuvalt selle näitajaga väga kõrgel kohal.

Kõrged tööjõukulud sunnivad mitmeid ettevõtteid investeerima rohkem masinatesse ja seadmetesse, et tootlikkust parandada. Tootlikkuse kasv on viimasel paaril aastal küll tasapisi kiirenenud, kuid sellele on kaasa aidanud ka hinnatõus ja nõudluse paranemine. Kui praegune tugev nõudlus peaks nõrgenema, võivad suuremad investeeringud vähendada kõrgete tööjõukulude juures ettevõtete kasumlikkust veelgi.

Aastatel 2013-2016 kasvasid tööjõukulud tootlikkusest kiiremini. Möödunud aastal see vahe sulgus ning meie hinnangul peaks tootlikkus kasvama palkadest ka veel lähiaastatel kiiremini. Paraku aitab see ainult aeglustada ettevõtete hinnapõhise konkurentsivõime langust meie kaubanduspartnerite suhtes. Kuna me oleme kaotamas oma hinnapõhist konkurentsivõimet, tuleb ettevõtetel investeerida rohkem tootearendusse ja tootlikkust tõstvasse kapitali, parandada juhtimist ning tõhustada tarneahelaid, kuid positiivse mõjuga oleks samal ajal ka nende tööjõukulude langetamine.

Kui võrrelda tööjõu kogukulu toodangu suhtes, siis oleme Euroopa riikide keskmiste hulgas. Samas on Eesti tööandjate makstavad tööjõukulud (sotsiaalkindlustusmaksed) SKP suhtes Euroopa ühed kõrgemad. Me olime paar aastat tagasi selle näitajaga Prantsusmaa ja Rootsi järel kolmandal kohal, kuid kogu maksutulude suhtes võrrelduna olid meie ettevõtjate makstavad tööjõumaksud ELi suurimad.

Kui tööandja poolt makstavatele tööjõumaksudele lisada ettevõtete tulumaks, siis ka selle kombineeritud maksude koormusega SKP suhtes oleme ELis kolmandal kohal (meil 13%, EL keskmiselt 10%). Meie suurematest kaubanduspartneritest oli nende kahe maksu maksukoormus Eestist kõrgem vaid Rootsis. Eesti tööandjate kõrged tööjõukulud tekivad sellest, et kui meil maksab tööandja kogu sotsiaalmaksust enamiku, siis ELis keskmiselt veidi üle poole.

Eesti tööandjate makstavad tööjõumaksud on küll suhteliselt kõrged, kuid maksukoormus tervikuna on Eestis alla ELi keskmist (kuid üle OECD keskmise). Kuigi Eesti valitsemissektori tulud ja kulutused on SKP suhtes tõusnud, jäävad need tublisti alla ELi keskmise. Üldjuhul jaotatakse kõrgema elatustasemega Euroopa riikides rohkem maksutulu ümber ning valitsemissektori kulutused on neis riikides kõrgemad (mõistagi mõjutab võrdlust ka see, milline on era- ja avaliku sektori teenuste suhe). Väiksemad maksutulud tähendavad ka vähema raha ümberjaotamist. Eestis on muu hulgas näiteks väiksemad valitsemissektori kulutused sotsiaalkaitsele ja tervishoiule. Ülalpeetavate arvu kasv ja elanikkonna vananemine suurendavad pikas ettevaates aga just neid kulutusi oluliselt.

Kõrgelt kvalifitseeritud töötajatega, hästitasustatud ja kõrgema tootlikkusega töökohtade loomisele aitaks kaasa sotsiaalmaksulae kehtestamine, kuid see vähendaks sotsiaalmaksust saadavat tulu, mis tuleks kompenseerida muude (maksu-) tulude tõstmisega. Samas, kuna sotsiaalkindlustusmaksed moodustavad 40% riigieelarvest, võib maksutulude vähenenud laekumise kompenseerimine osutuda tõsiseks väljakutseks. Kui vähendada tööjõu maksukoormust näiteks sotsiaalmaksu langetamisega, oleks vaja muuta kogu sotsiaalvaldkonna rahastamist.

Langetada tööjõumaksusid käibemaksu tõstmise arvelt? Tarbimismaksudel on majanduskasvule väiksem negatiivne mõju. Tarbimismaksud suurendavad küll enam madalapalgaliste maksukoormust, kuid käesolevast aastast jõustunud kõrgem tulumaksuvaba miinimum alandab seda. Tarbimise maksukoormus on Eestis juba niigi kõrge, vähemalt ELi võrdluses. Liiga kõrged tarbimismaksud võivad vähendada tööjõupakkumist, kuna need vähendavad palkade reaalväärtust. Samuti suurendab tarbimismaksude osakaalu liigne tõstmine eelarvetulude tundlikkust majandustsüklite suhtes.

Langetada sotsiaalmaksu ettevõtte tulumaksu tõstmise arvelt? Kuigi ettevõtete tulumaksuvabastusel on praegu mõnevõrra teine kontekst ja tähendus, kui 15 aastat tagasi, on OECD hinnangul ettevõtte tulumaks majanduskasvule kõige halvem maks, kuna see tõrjub investeeringuid ja pidurdab tootlikkuse tõstmist. Samas tuleks arvestada, et Eesti, nagu ka paljude teiste riikide, majandusstruktuuris suureneb teenuste osakaal, mis on üldjuhul tööjõuintensiivsemad kui tööstusettevõtted. Seda isegi tehnoloogia kiire arengu kontekstis. Seetõttu on ka tööjõumaksudel neile suurem mõju.

Maksutulude suurendamiseks oleks mõistlikum laiendada maksubaasi. Kõige vähem kahjulikumaks peetakse omandimaksusid, eelkõige maa- ja kinnisvaramaksu, mille osakaal meie maksutuludes on praegu väga väike.