Tehke kutseharidusele ots peale

Riik on koolitanud hinnanguliselt 100 000 koristajat, laotöölist, müüjat, ehitajat, sekretäri ja kelnerit. Neid inimesi on olnud lihtne tööle panna automatiseeritud lahenduste asemel, sest palgasurve ja tööränne pole alati olnud Eestis probleem. Kuid praegu moodustavad just need töö asjus väljarändajate peamise grupi. Ning kes saaks seda pahaks panna.

Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt jaguneb õppurite arv kutseõppes ja bakalaureuse õppes peaaegu võrdselt. Eks inimesed on nii mugavad, kui neil lastakse olla, kuid arusaamatuks jääb, miks me riigina koolitame inimesi välja Põhjamaade tööjõuturu jaoks. Suur osa kutsekoolides õpetatavaid elukutseid asuvad sellistes segmentides, kus on madal tootlikkus, millel on kasvuraskusi ja mis ei aita kuidagi ettevõtte arengule kaasa. Tööjõukulude ja tootlikkuse kontekstis tuleks muuta riigis kahte paradigmat. 

Esiteks, ettevõtete tootlikkuse suurendamiseks ei peaks otsima lahendusi tööjõumaksudest, sest see tõenäoliselt lihtsalt lükkab probleemi lahendamist edasi. Me ei suuda nii kui nii luua uut Bangladeshi, olles ümbritsetuna Põhjamaadest, ning kas seda üldse tahamegi? Sellise kontseptsiooni eelduseks on odav tööjõud, ning tulenevalt meie demograafiast ja tööjõu vaba liikumise põhimõttest on see eos välistatud. Näeme töörännet juba praegu. 

Teenindus on ja jääb kalliks üleval pidada, ning ega siin polegi muud kui küsida selle eest ka lihtsalt kõrget hinda. Samas tööstused ja muud tootjad, mille põhiprotsessid jäävad sõltuma peamiselt inimkapitalist, kaovad varem või hiljem konkurentsist (kui just ei toodeta kosmosetehnoloogiat). Subsideerida seda riigieelarvest teiste teenuste arvelt pole jätkusuutlik. Pigem peaks otsima võimalusi siduda maksukoormus tootlikkuse, ärikasumimarginaali või investeeringutega, sest absoluutselt igas ettevõttes on võimalik protsesse automatiseerida või suurendada toodete lisandväärtust. Präänik peaks soosima muutust mitte status quo’d. Vaadake ringi: müüjate asemele on juba tulnud iseteeninduskassad.

Teiseks tuleks kutsehariduse andmine üldse ära lõpetada või seda tugevalt reformida nii, et me ei toodaks inimesi Põhjamaade odavtööjõu sektoritesse. Arusaadav, et ka meil on vaja ehitajaid, hooldajaid jne – kuid need tegevusalad ei suuda püsida globaalses konkurentsis, ning nende elukutsete esindajad lähevad siit minema esimesel võimalusel, mistõttu peaks õppekavasid tugevalt reformima, hinnates sealjuures tulevikutrende, ning andma inimestele hariduse valdkondades, mis võimaldaks neil edukalt läbi lüüa ka Eestis. Väärtust luuakse mehhatroonikas, robootikas, masinaehituses, jne – mitte teeninduses. Lihttööde jaoks tuleks inimesed sisse tuua kolmandatest riikidest, kelle ettevõtjad saavad ka ise välja koolitada, ning kes on oma päritolu tõttu rahul pakutava elustandardiga.

Kontseptsioon ei peaks olema „omad inimesed riigist välja ning kolmandatest riikidest inimesi sisse“, vaid hoopis „omad inimesed jäägu siia, vajaduse korral toome kolmandatest riikidest inimesi sisse“. Tööränne jääb ikka, kuid inimesed peaksid lahkuma siit positiivse emotsiooni ning võimalusega alati naasta ja tulla edukalt toime ka Eestis.