Tallinna–Tartu maantee laenuga neljarajaliseks

Laristajate valitsus viib hukatusse, kuulutab Eesti Päevaleht. Põhiväidet toetab Eesti Panga põhiseisukoht, et niigi hästi kasvanud majandusele pole mõtet riigi poolt hagu alla anda. Pealegi ei paista laenamine iseenesest meeldivat ei keskpangale ega Päevalehele, mis ei saa vastu ka stereotüüpsele kiusatusele Kreeka õnnetut lugu meenutada.

Äripäeva meelest aga tuleks igatahes laenu võtta ja teha selle abiga lõpuks ometi valmis näiteks Tallinna–Tartu maantee. 21. sajandi teine kümme hakkab lõppema, aga meie saja-aastases riigis on pealinn suuruselt teise linnaga ikka seotud enam-vähem külavahetee kaudu!

Selle asemel, et maksumaksja raha valimislubaduste katteks miljoni-paari kaupa selle või teise (raud)teelõigu putitamisse pudistada, tuleks ära teha mõni suur ja põhimõtteline, tõesti vajalik asi – ja Tallinna–Tartu neljarajaline maantee oleks just üks selline ettevõtmine. Äripäevale meeldib aga ka Tallinna–Helsingi tunnel ning ka Rail Balticu suhtes oleme meelestatud pigem positiivselt. Meid kurvastab hoopis see parem-ärme-teeme-üldse-midagi-suhtumine.

Reformierakonna juhitud valitsustele laenamine ei istunud. Andrus Ansipist saati korrutas oravkond, et laenuraha on saatanast, tasakaalus eelarve aga meie reliikvia ja pühadus. Laenuleib ja laastu­tuli ei pidavat kaua kestma ja moosid pidid ikka keldris seisma, isegi kui ükski neid ei söönud, läksid niisama kätte halvaks. Oli kombeks ette tuua, et me ei saa laenata, sest me ei tea, mida laenurahaga ette võtta: suurt ideed ei ole. Et see pole ei jutt ega asi, näitasime juba 2016. aasta kevadel: ideid on rohkesti, napib hoopis nende elluviijaid.

Laen pole hea ega kuri

Opositsioonis istudes olid nii keskerakondlased kui ka sotsiaaldemokraadid laenamise suhtes lahkelt meelestatud, aga pruukis neil vaid valitsus moodustada, kui laenujutt tasanes, kuni viimaks hoopis vaibus. Praeguseks on teema üsna maha käinud, ehk küll ettevõtjate ja nende esindusorganisatsioonide ridades käib arutlus edasi.

Ettevõtjate ridades laenamist ei kardeta. Kui riigilaenu mõttekuses kaheldaksegi, siis pigem selles võtmes, et mine tea, mis see Keskerakond laenurahaga pihta hakkab. Kui paneb pensionitõusu alla või riigipalgaliste armee suurendamisse, siis on küll kuri karjas.

Laenamisvastane hüsteeria tundub olevat Reformierakonna pärand. Halval ajal ei tohtinud laenata, sest aeg oli halb, kes siis halval ajal laenu võtab. Heal ajal ei tohtinud samuti laenata, sest halb aeg võis tagasi tulla. Sedasorti demagoogiast sai oravate valitsuse ajal laenuvastaste DNA-ahel, mis ei taha Keskerakonnagi valitsusegi ajal laguneda või muteeruda. 

Päriselt pole laen muidugi loomu poolest ei hea ega kuri, vaid iseenesest täiesti neutraalne finantsinstrument. Toimetuse meelest ei ole laenamises midagi ebaväärikat. Kui me paneme laenuraha millessegi, mida meil päriselt ka vaja on ja mis jääb teenima tulevaidki põlvi – nagu näiteks Tallinna–Tartu maantee – siis ei päranda me järeltulijaile mitte eelkõige laenumakseid, vaid selle, mille oleme laenu eest saanud – koos tuluga, mida see rahapaigutus on teenida aidanud. Loomulikult ei lubaks me valitsusel laenuraha jooksvate kulude või valimislubaduste täitmise alla panna. Aga see jutt, et laen ise on paha, on ajast ja arust.