12. märts 2018
Jaga lugu:

Reostajatehast pole meile tarvis

Andrus Varikmaa
Andrus Varikmaa  

Planeeritava puidurafineerimistehase puhul ei ole põhi­küsimus haisus. Kindlasti on võimalik leida Emajõe ääres koht, kus hais kedagi eriti ei häiri, isegi kui seda tekib. Põhiküsimus on veereostuses, kirjutab BAV Engineering OÜ juhataja Andrus Varikmaa.

Tehas vajab tohutul hulgal vett ja vee täielik puhastamine on nii kallis, et siis ei tasu tehast ehitada.

Saaste koguneb Peipsi järve. Peipsi järv on meil Vene Föderatsiooniga kahepeale, venelased ei jäta kindlasti kasutamata võimalust süüdistada Eestit kogu maailma ees vee reostamises. Meist jääb maailmale mulje kui arenguriigist, kes on raha pärast kõigeks valmis.

 

Alustama peaks sellest, et Eesti Nokia on puutumatu loodus, ja loodetavasti see nii ka jääb. Euroopas on väga vähe riike, kus võib metsas karu ja hunti kohata. Meil ei ole seda tehast vaja, sest see ettevõte kulutab loodusvarasid, pealegi mitte eriti targaks otstarbeks. Teine asi oleks, kui me toodaksime tselluloosist paberit.

Kui kõrvutada tehase rajamise plusse ja miinuseid , siis plusse on väga vähe:

Luuakse mõnisada töökohta – meil on niigi töökäte puudus.Riik saab maksudena mõnikümmend miljonit – see pole riigi käes mingi raha sirgeks lüüa.Metsa väärtustamine –  nii palju metsa, kui praegu juba raiutakse, pole Eestis pärast  sõda enne raiutud. Pärast tehase rajamist raiutaks veel rohkem, sest investeerijad nõuvad riigilt raiemahu garantiid.

Kõiki lummab väljend miljardiinvsteering. Tegelikult tähendab see, et tehas peab kasumit teenima, et see investeering ennast ära tasuks. Suurem osa sellest rahast läheb pankadele, mis ei kuulu Eestile.

 

Autor: Andrus Varikmaa

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt