Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Türil tõugati meest*
Riigi katsetest maaelu turgutada pole nagunii erilist kasu, aga eriti lootusetu on asi siis, kui elanikel ja ettevõtjail pole auahnust ja kohalik autoriteet ei salli välismaalasi, leiab uudistetoimetuse juht Viivika Rõuk.
Rohkem kui tuhande noore inimese juht, Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin
avaldas Järva Teatajas oma ettekujutuse Järvamaast saja aasta pärast. Heledapäist koolipoissi Laurit noritakse pärismaalaseks, mistõttu ta soovib omale tumedaid juukseid, nagu kõigil teistel. Keskkooli lõpetanud Karl tahab ülikooli minna, aga raha ei ole, seetõttu peseb ta nõusid üle tee asuvas kebabiputkas. Anne on 70aastane vanaproua, kes pole oma lapselapsi Tarekit ja Fathit ammu näinud, nii loeb ta ajaviiteks lehti aastast 2018, kus räägitakse Järvamaast kui ilusast ja rahulikust õnnelike inimeste maast.
Millist õnnelikku maad kutsehariduskeskuse juht silmas peab, mina ei tea. Rahulik on Järvamaal küll – viimaste aastate suurima muudatusena meenub Türi ringristmik, mis sai valmis 2015. aastal –, aga vähemalt majanduslikult vaadates ma sealseid inimesi rõõmsaks nimetada ei julge.
Üldse midagi ei taha
Järvamaa elanikud saavad palka 400 eurot vähem kui pealinnas ja väljakutsuvaid töökohti on vähe.
Riik viib natuke juurde ja uuel aastal on Türil koht poolesajale riigiametnikule. Aga olgem ausad, ametniku leib väga hästi ei maitse, sest liiga kindlalt on paigas nii palgatase kui ka hierarhia. Kui oledki tippu roninud, näiteks linnapeaks, võib juhtuda nii nagu Paides Siret Pihelgal: sulle
avaldatakse umbusaldust muu hulgas selle pärast, et sul puudub esteetiline nägemine – ühel pidulikul vastuvõtul polnud lilleõit laua peal.
Ääremaade ettevõtjad võivadki kiruda, et head tööjõudu pole. Paljudel on ninad punased ja eriti palju teha ei jõua. Arusaadav, et pohmellis töötajatega säravat ettevõtet ei tee. Nüüd muidugi tekib küsimus, kuidas näites
Viljandis tegutsev Cleveron omale häid töötajaid leiab? Ise koolitab, ja firma särab nii kaugele, et
isegi välismaalt tahetakse sinna tulla.
Jah, isegi välismaalt, ja siin jõuan ka vastuseni kutsehariduskeskuse direktorile: kui tahad rõõmsat ja õitsevat Järvamaad näha, võta tumedapäised avasüli vastu. Näiteks nagu
need hiinlased, kes teevad Türile vanasse laudakompleksi jäätisepulgatehase. Ettevõtte kliendid on Walmart ja Aldi! Vabrikusse läheb 50 töötajat, kellest osa tuleb Hiinast. Pealegi, ei tasu unustada, et piirkonna üks suurim tööandja,
saeveski Imaveres, on ju ka väliskapital. Tulgu rohkem selliseid igasse maakonda, mis praegu hääbuvad.
Eelkõige auahned ettevõtjad, aga ka nutikalt juhitud immigratsioonipoliitika võib teha nii, et rahvast jätkub ka maakohtadesse, mitte ainult pealinna ümber. Tööjõudu on rohkem, ei pea leppima viinaninaga, vaid saab valida mitme kandidaadi vahel, mis annab lootuse natuke tootlikuma töötaja leidmiseks. Kasv firmades loob uut väärtust, rikkus meelitab uusi inimesi.
Mõnekümne töökoha maale viimine ja metsa vahel
tasuta bussi käiku panemine rahvaarvu ei suurenda, parimal juhul aeglustab selle vähenemist. Riik hoopis tapab sellega kohalike ettevõtlikku meelt, olles ära unustanud juhtimise ühe põhitõe: kui asjad teiste eest ära teed, jäädki ise tegema.
* Tahaks Järvamaalt teistsuguseid üle Eesti elevust tekitavaid uudised kui just sellise pealkirja all ilmunud tekst Järva Teatajas.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.