Kuidas e-residentsusega rikkaks saada
Mul on kolm ettepanekut, mis võivad viia selleni, et e-residentsus teeb meid jõukaks, kirjutab e-residentsuse programmi juht Kaspar Korjus.
E-residentsus täidab suure rahvusliku idee kõik tingimused: ta pakub Eestis välja mõeldud e-teenuseid ülejäänud maailmale, ta teeb meie väikese turu suuremaks, pakkudes Eesti enda firmadele võimaluse müüa oma teenuseid teistesse riikidesse, ta teenib meie riigikassasse tulu ning seejuures ei kuluta me selle tulu teenimiseks oma maavarasid, metsi ega maid.
Kas meil majanduses on veel mõni selliselt kasvav valdkond? E-residendid on 2018. aasta esimese kolme kuuga loonud Eestis 600 uut ettevõtet. Üks e-residendist ettevõtja jätab Deloitte'i arvutuste kohaselt eluea jooksul Eestisse 70 000 eurot tulu. Ja selleks ei pea e-residendid isegi siin elama, nad ei pea tekitama Tallinna või Tartu kesklinnas ummikuid ega kulutama kohalikku infrastruktuuri. Nad elavad seal, kus nad elavad, kes Indias, kes Lõuna-Koreas, kes Suurbritannias.
Selleks, et inimene saaks e-residendiks, annab ta vabatahtlikult Eesti Vabariigi ametnikele oma biomeetrilised andmed ning nõustub taustakontrolliga. Võrreldes mitteresidentidega kontrollitakse e-residentide tausta ja nende tegevusest jääb alati jälg maha. See teeb e-residentsuse läbipaistvaks, mistõttu e-residentsus ei sobi maksupettusteks ning seda ei ole mugav kasutada ka muuks kuritegevuseks.
Kuigi pahalasi võib tuhandete seas esineda, ei ole nad e-residentsuse programmi peamine probleem, eriti seetõttu, et e-residentsuse puhul on pahategude avastamistõenäosus ilmselt kõrgem kui tavapärases äritegevuses.
E-residentsuse mured
Samas, nagu igal uuel ja keerukal projektil, on e-residentsuse programmil probleeme. On näiteks tekkinud jabur olukord, kus mõni e-resident ei saa enam avada Eestis tegutsevas pangas endale kontot, kuid vastavalt kehtivale äriseadustikule ta muul viisil asutatud osaühingusse osakapitali sissemakset kahjuks teha ei saa, mis tähendab selle e-residendi jaoks seda, et ta ei saa ka enda ettevõttest dividende maksta.
Viimastel nädalatel on palju räägitud välisinvesteeringute kliima halvenemisest Eestis. See on laiem probleem. Aga välisinvesteeringute kliima jäätumine on ka e-residentsuse probleem. Programmil on tarvis kiiresti kasvada, väikese tiimiga peame leidma üha rohkem partnereid, me peame tagama, et e-residentide olemasolevad teenused toimiksid, et pangandus toimiks. Me peame selgitama ja selgitama ning veel kord selgitama, mis asi üldse on e-residentsus, sest idee ise on nii maailma kui Eesti jaoks uudne.
Finantsinspektsioon, Eesti Pank ja rahandusministeerium teevad pingutusi selle nimel, et Eesti rahanduskeskkond oleks läbipaistev. Näeme, et ametnikud on väga professionaalsed ning paljud pooldavad innovatsiooni, kuid sageli jääb mulje, et tervikuna võetakse samme, et viia kõik riskid nulli. Null-riskiga keskkonnas on küll kerge senist pilti säilitada, kuid tuletagem meelde, et Eesti ei jõudnud oma tänase üsna heal järjel riigini ilusat pilti säilitades, vaid ennast muutes ja arendades.
Me usume, et kui Eesti riik teeb omavahel koostööd, siis saab e-residentsusest üks meie tulevase majanduskasvu allikas, Eesti saab olla suunanäitaja maailmas ning me saame lubada seda endale selliselt, et meie läbipaistvuse reitingud ei lange. Sest et e-residentsus suurendab läbipaistvust maailmas, mitte ei vähenda seda. Ta annab Eestile võimalusi, mitte ei piira meid.
Niisiis: ettepanekud
Mis oleks, kui lahendaks seadusandluse tasemel osakapitali sissemakse küsimuse ära ning võimaldaks e-residentidel teha osakapitali sissemakseid ka välismaa krediidiasutuses või makseasutuses osaühingu nimel avatud maksekontolt?
Mis oleks, kui otsiksime võimalusi, kuidas pangad saaksid jätkata mitteresidentidele sh e-residentidele pangakontode avamist?
Mis oleks, kui äriühingu osakute haldamine toimuks keskregistri asemel detsentraliseeritud kujul riiklikus plokiahelas? Nii et kõik tehingud oleksid reaalajas kajastatud, seega läbipaistvad ning osade võõrandamisel poleks vaja notariaalseid kinnitusi.
