Roheline rahapaigutus tasub end ära

Investeeringud rohekeskkonna kujundamisse peaksid olema iseenesestmõistetavad. Kuidagi peab üle saama praegusest mõttekrambist, kus kokkuhoiumeetmete kavandamisel on esikohal haljastusega seotud kulutuste minimeerimine. Haljastussektorit pikka aega kägistanud kokkuhoiumeetmete lõpetamine annaks valdkonnale uue hingamise.

Tegu ei oleks vaid imago või poosetamisvajadusega. Muutus annaks tööd paljudele inimestele ja käivet firmadele, alustades taimla- ja kasvuhoonemajandusest, maastikuehitus- ja haljastusfirmadest, keskkonnaehituslike materjalide tootjatest ning lõpetades haljastuse hooldusega seotud aednikuteenuste pakkujatega. Lisaks annaks haljastussektor suvetööd töötutele ja koolinoortele – kellest paljudele oleks see esimene füüsilise töö kogemus, teenimisvõimalus ja vahetu kokkupuude loodusega. Näiteks Soomes oli 2014.–2015. aasta kohta tehtud uuringus haljastusvaldkonnas aasta läbi töötegijaid ligi 8600 inimest, suveperioodil aga kolm korda rohkem – 27700 inimest, haljastusvaldkonna firmade käive samal ajavahemikul oli 309,15 miljonit eurot.

Kord juba tehtud investeering haljastusse ei ole mahakantud raha. Hästi hooldatud haljastuse väärtus ajapikku hoopis tõuseb. Rajatud haljastusse tuleb suhtuda kui väärtuslikku inventari, mille üle saab digitaalses andmebaasis arvestust pidada nagu muugi vara üle. Selleks on vaja haljastus inventeerida ja kanda kaardile. Digitaalses andmebaasis saab lisada infot taimede seisundi ja hooldustööde kohta. Kui taimedega peaks midagi juhtuma, saab tuvastada kahju suuruse, vahel ka hooldusvea vm kahju põhjustaja.

Autor: Kadi Tuul