E-residentsus riigi äriühingu alla

E-residentsuse eesmärk ja fookus on aja jooksul kaduma läinud – kahtlen selles, et üldsus lõpuni sellest aru saab, mis loomaga lõpuks õieti tegu on ning mida kokkuvõttes taotletakse. Raske on mõista, kas tegemist on Eesti turundusliku visiitkaardiga või äriprojektiga.

Üheltpoolt olen nõus sellega, et e-residentsus on toonud rahvusvahelist tuntust, ja selle nimel on tehtud väga head tööd – siin tuleb meeskonda ainult kiita. Toode on geniaalne ja tehniliselt hästi üles ehitatud. Samas aga punnitatakse projektile vägisi külge ärilist mõõdet – konservatiivsema äriloogikaga inimese jaoks on see kogu projekti segaseks muutnud.

Projekt toob väidetavalt Eesti riigikassasse tulu 1,8 miljardit eurot kümne aasta jooksul. Arvan, et siinkohal mindi analüüsiga liiga kaugele. Sellise analüüsi tulemusena võiks Eesti riiki ju majandada e-residentsuse tuludest (võrdluseks: alkoholiaktsiisi tulud on aastas ümmarguselt 200 miljonit eurot). Tänaseks pole küll otseselt teada, millist rada pidi nimetatud summani jõuti, kuid selline suvaliste tulude väljakäimine pole normaalse äritegemise osa.

Seda enam, et audit tuvastas projekti ainsaks riskiks asjaolu, et teised riigid võivad lahendust kopeerima hakata, millega jääksime teiste varju – toomata välja selliseid riske nagu varimajandus, rahapesuriskid, jne. Kui me juba hakkame mängu tooma kaudseid tulusid, siis tuleks arvestada ka kaudsete kuludega (sh kapitaliseerida järelevalveasutuste personali- ja majanduskulud ja nn tankistide tekitatud kulu). Sellise analüüsi objektiivsus on kaheldav.

Kui me räägime ikkagi e-residentsusest kui tulutoovast ärist, siis peab seda juhtima riigiettevõtte egiidi all. Ehk siis peaks e-residentsusega seotud tegevused viima äriühingu alla, kus aktsionäriks on Eesti riik. See annaks oluliselt selgema fookuse ja adekvaatsema vaate kogu projektile, ühtlasi oleks ka selge ülevaade projekti tuludest ja kuludest. See annaks meeskonnale endale ka selgust juurde, kuidas strateegiliselt edasi minna.

Sellisel juhul ei saaks enam igasuguseid riigilõive ja muid otseseid tasusid e-residentide poolt ettevõtte loomisel enam omistada e-residentsusele. Aga kas peakski, kui tegemist on ärilise ettevõtmisega? Ega siis Tallinna Sadam või Eesti Energia ei nõua ega arvesta ka rahvusvaheliste koostööpartnerite poolt tasutud riigilõive enda eelarvesse tagasi, veel vähem taksosõitudele, hotellidele ja restoranidele kulutatud käibemaksu (või ettevõtte ümber tekkinud hankijate klastri majandusliku tulu).

Äriühinguna tegutsedes tulekski e-residentidel välja töötada reaalne äriline toode, pakkumine ja strateegia. Iseenesest on toode juba olemas, kuid see tuleks kontseptsioonina Eesti küljest lahti pookida ning pakkuda teenuseid, mida maailmakodanikud ka päriselt kasutaksid. E-residentsus tuleb muuta rahvusvaheliseks: Eesti äriregistri kõrval peaks saama sellega elektroonselt taotleda ka Lõuna-Aafrika Vabariigi viisat, autentida ennast Šveitsi panka või luua digitaalselt ettevõte hoopis Kanadasse.

Enamik välisriikide teenuseid ei toeta digiinfrastruktuuri, kuid kindlasti on ka veel digitaalsemaid riike kui Eesti. E-residentsuse sihtkliendiks peaks olema nii avaliku kui ka erasektori esindajad. Toote fundamentaalne väärtus peaks põhinema turvaliselt autentimisel, ning miks mitte pakendada ka digitaalse riigi lahendusi ja oskusteavet. Tänane trend on piirideta maailm, seda nii tööjõu kui ka tavalise äritegevuse asjus – jah. Aga kahjuks pole Eesti selles osas esimene valik.

Kui Jaapani peaminister saaks kasutada e-residentsuse vahendusel Ameerika Ühendriikide avaliku või erasektori teenuseid, ei oleks tegemist enam kinkekomplektiga, vaid reaalse tööriistaga. Ent kui me piirdume kõnealuse toote puhul ainult Eesti teenustega, on edasine kasv raske, kui mitte öelda, et võimatu. Seda juhul, kui tõepoolest peaksid teised riigid hakkama kopeerima meie lahendust – seda enam peaksime pakkuma neile n-ö e-residentsuse karbitoodet.

Eesti digitaalse riigijuhtimise edulugu oleks pidanud juba ammu olema pakendatud tooteks ning olema maailmale maha müüdud. Kui me seda ei tee, siis pole mõtet teha ka pooltõeseid tasuvusanalüüse, vaid tuleks jäädagi turundusliku kuvandi juurde. Mis on ju ka okei – ning investeeringud sellesse on kindlasti õigustatud. Praegu turundatakse projekti rohkem rahvale kui reaalsele kliendile. Ärgem saagem valesti aru, projekt on iseenesest hea, lihtsalt tuleks fookuse paika sättida – sest kui iga projekt ja asutus hakkab endale välja mõtlema kaudseid tulusid, siis võiks ilmselt Eesti riigi eelarvele kaks nulli juurde kirjutada.